Tekst: JUHANI PÜTTSEPP Foto: INGMAR MUUSIKUS
Koduloolase Karl Õunapuu aastal 1959 Eesti Looduses (nr 5) ilmunud artikkel „Friedenthal – kultuurilooline mälestusmärk“ jutustab toonase Tartu–Narva maantee äärsest mõnehektarisest pargist Tormas, mis on „meile hästi tuntud“ meditsiinidoktori ja estofiili Georg Julius von Schultz-Bertrami (1808–1875) kodukohana. Seal elas ta ema Caroline, seal elas periooditi ta ise: kirjutas, ravis maarahvast, seejuures vaeseid tasuta, jagas arstirohtusid, imetles puulehtede kulda sügisel ja tuhandete lindude laulu kevadel.
Tema oli see, kes 1839. aastal Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul küsis: „Kuidas peab nüüd meie selts ühe täisealiseks kuulutatud, pärisorjusest vabastatud ja ometi oma mittetäisealisuse ja julgusetuse koorma all edasi ägava rahva valgustamist ja vaimset taassündi kõige jõudsamalt edendama?“ Ning vastas samas: „Ma arvan, kahe asja läbi. Anname rahvale eepose ja ajaloo ja kõik on võidetud! Teise jaoks on materjali küllalt olemas, esimese jaoks kogugem seda veel!“
Kalevipoja esiletooja, Vaiga muinasmaakonna uurija Schultz-Bertram (Bertramon kirjanikunimi) suri, viibides reisil kodumaast kaugel Viinis. Perekonna kirjavahetusest (vt 2003. a ilmunud raamatut „Balti idealisti kirjad emale“, tõlkinud Ilmar Vene) võime lugeda, et lahkumise eel oli ta õhanud: „Laske vähemalt mu süda Tormasse viia, et ta mu armsate eestlaste seas oleks.“
Karl Õunapuu kirjeldab oma loos voore nõlvakul asuvat Rahuoru parki ja paneb ette see looduskaitse alla võtta: „Kaunis koht võimaldaks aga kultuurpargi loomist vabaõhuettekannete jaoks, kui arvestada mitte üksi kallakut, vaid ka kõrgemat alusmüüridega majaalust pargi läänepoolsel küljel.“ Kirjeldatud alusmüüril seisis Teise maailmasõja aastail hävinud Friedenthali häärber.
1968. aastast kuuluski park looduskaitse alla ja rohkesti täitus ka unistus sealsetest laulupäevadest, kontsertidest, puhkpillimängudest.
„Salumetsailmeline, ilmselt looduslik, pisut kaasa aidatud,“ kirjeldab Rahuorgu pargihuviline Vaimastvere kooli õpetaja Katrin Möllits. „Kui inimene jalutas seal kandi laiade põldude vahel, siis see oli paik, mis jäi silma.“
Selle sajandi algusest taandus Rahuorust seltsitegevus, osa vanu saari ja pärnasid vaakus juba varem hinge ning aastal 2020 arvati Rahuorg koos 13 teise Jõgevamaa pargiga looduskaitseobjektide seast välja. Kas jääb ta nüüd saatuse hooleks?
„Rahuorus kasvavad põlispuud ja kindlasti peaks ta saama vääriselupaiga staatuse,“ märgib Jõgevamaa eakate puude kaitsja bioloog Vello Keppart.
2023. aasta talvel juhatab Jõgeva–Mustvee maanteelt veel teeviit Rahuorgu. Nii puud, majaase kui ka kunagine peoplats puhkavad detsembri keskpaigas paksu lumekorra all. Nagu ka kalmud Torma surnuaial, kus kohalik kirikuõpetaja Mehis Puppart puhastab valge katte alt välja Schultz-Bertrami ema Caroline (1789–1875) hauasamba, kuhu sulaselges eesti keeles on kirjutatud: „Siin puhkab Friedenthali vanaproua.“
JUHANI PÜTTSEPP (1964) on bioloog ja kirjanik.