Tekst: Juhani Püttsepp
Emajõe tänavukevadise kõrgseisu ajal külastasin taas Supilinnas elavat sõpra Alari Ilvest. Nende krundi asupaik Marja tänava otsas on üks madalamaid kohti Tartus ja maja kuuldavasti üks väheseid kasutatava keldriga elamuid seal kandis.
Tulvavesi Marja tänavat seekord ei kimbutanud, jutuks tulid aga uputused Tartus, lähemas ja pisut kaugemas minevikus. Alarile meenus üks ammune kevad 1990. aastate alguses, kui linn kindlustas liivakottidega Supilinna kaldaid kõrgemaks ning nende keldris ulatus vesi nabani. Alari peretuttav hüdrotehnikainsener ja maaparandusteadlane Väino Tamm (1940–2006) oli siis märkinud, et suured Emajõe-uputused korduvad 32 aasta tagant. Et on olemas kõrgvee sagedused (frekventsid), mitu tükki üksteise otsas: esiteks igakevadine lumesulajärgne veetõus, siis kümmekonna aasta tagant korduv võimsam suurvesi ning viimaks 32 aasta järel ilmnev prahvatuslik võnge, mis võib üleujutusi kaasa tuua.
Väino Tamme enda käest enam selle teooria kohta üle küsida ei saa, küll aga tema poja Toomas Tamme käest, kes töötab Eesti maaülikoolis maaehituse ja veemajanduse õppetooli hoidjana.
Toomas sisestas Emajõe kõrgeima kevadise veeseisu saadaolevad andmed (alates 1867. aastast) statistikaprogrammi. See leidis 28-aastase intervalli, mida sai esitada siinuslainena. Ka 11-aastase maksimumide intervalli joonistas mudel kenasti välja.
„Eks loodus käib omasoodu, mitte nagu kellavärk,“ ütleb Toomas Tamm. „Ilu on vaataja silmades, aga tsüklid esinevad, ja 11-aastane mudel ennustas ju 2023. aastaks ka tippu! Kevadised maksimumid üldise trendina aga vähenevad.“
Kaupo Voormansik, Jüri Jagomägi ja Arvo Järvet on 2010. aasta üleujutuste käsitluses (Eesti Loodus 2011, nr 3) kirjutanud, et kõrge ja madala veetasemega aastad vahelduvad üsna seaduspäraselt. Üks nähtuse põhjus võib olla tsükliline kliimamuutus: külmi ja lumerohkeid talvi tuleb ette pigem järjestikustel aastatel, mitte täiesti juhuslikult vaheldumisi soojade talvedega.
Kliimauurija Jaak Jaagus ütleb, et Eesti sademete aegreas avaldub üsna selge 25–30-aastane tsüklilisus, mille jooksul vahelduvad sajusemate aastate perioodid põuasematega. Eriti ilmekalt võimenduvad need hüdroloogiliste näitajate, näiteks jõgede äravoolu või järvede veetasemete korral. Sellise tsüklilisuse tingivad Maa üldise õhuringluse ehk atmosfääri tsirkulatsiooni iseärasused, mille tõttu mõnel aastal valdavad/valitsevad ühesugused õhuvoolud, aga teistel perioodidel hoopis teistsugused õhuvoolud.
„Tungib ta madalal jõe-äärsel elamute alumisisse korrisse, hoovesse ning uulesse ja mitmel pool võetakse uuliliiklemises lootsikud või kitsad purded appi.“ Nii on Emajõe kevadist suurvett kirjeldatud 1927. aastal ilmunud koguteoses „Tartu“.
Sajandiga on Taaralinnas mõndagi muutunud, jõekaldaid on kindlustatud, haugipojad enam Marja tänava hoovides ei uju. Üldiselt võib märkida, et talved / kas talvede kestus ’vältus, ajaline pikkus’ või hoopis kestvus ’vastupidavus, püsivus’?/ on kahanenud ja kevadvee hulk seepärast vähenenud.
Üleujutusriske Tartu Supilinnas on vähendanud ja jõe läbilaskvust suurendanud ka see, et läinud kümnendil eemaldati maaülikooli teadlaste ettepanekul Kaarsilla juures jõepõhjast Kivisilla jäänuseid; taganevad punaväed olid silla 1941. aasta suvel õhku lasknud.
Juhani Püttsepp (1964) on bioloog ja kirjanik.