Tekst: Juhani Püttsepp
Meie maadluskuulsus Georg Lurich surus 15-aastaselt kahenaelaseid hantleid 4000 korda järjest üles, kuid sama vanalt oli ta koos vennaga kogunud ka 900 lehekülge käsikirjalist rahvapärimust.
Läinud talvel ilmus vanasõnaderaamat „Virumaa ütlemisi“, kuhu 30 virulaste tarkusetera valis ja piltidega illustreeris Lüganuselt pärit kunstnik Ülle Meister. Raamatu järelsõnas kirjutas Eesti kirjandusmuuseumi direktor Piret Voolaid, et kõik teosesse jõudnud ütlemised sisalduvad Eesti Rahvaluule Arhiivis, mis võimaldas ka selgitada, kes on need kogunud. Tuli välja, et raamatus leiduva vanasõna „Kes kalu kätega püüab“ on 1890. aastal Väike-Maarja kihelkonnast üles kirjutanud vennad Karl Voldemar Lurich ja Georg Lurich.
1888. aastal oli Jakob Hurt avaldanud üleskutse rahvaluule kogumiseks ja iseäranis head vastukaja leidis see just Väike-Maarja kandis. Vendade Lurichite panus oli seejuures pigem suur kui väike ja vanem Karl Voldemar tunnustas ühes oma kirjas pastor Hurdale nooremat venda, hilisemat maadlusmeistrit Georgi abi eest. Paavo Kivine oma raamatus „Lurich“ (2017) hindab vennakseid tegutsema pannud läbivaks lõimeks rahvusluse.
Kuid tõesti – kes siis kala kätega püüab!
Ajakirja Eesti Loodus 1969. aasta juuninumbris kirjeldab etnograaf Alfred Luts pikemas artiklis endisaegset kalapüüki meie sisevetel, tähtsat elatusallikat koriluse ja küttimise kõrval. Esivanemad on olnud nutikad püügivahendite leiutamisel – luuahingust võrkude, mõrdade, kalatõketeni. Kõige krooniks muidugi kollektiivne püügivahend noot ja selle eriliik mutt, millega tabada põhja lähedal liikuvat kala, siis veel kolmekordse võrguga abar ja kergest sarapuust raamile ehitatud liiv või kuurits …
Pisut võib kätega kalapüügist rääkida põrupüügi ehk koputamise puhul. Seda püügiviisi harrastasid vanasti poisikesed, kes sügistalvel noore läbipaistva jääga söandasid veekogule roomata ja siis nuiaga vastu jääd põrutades kala uimaseks lüüa. Jäi veel üle jää pilpakirvega katki raiuda ja saak välja võtta.
Siiski mainib Alfred Luts, et „vanemad inimesed mäletavad ka veel palja käega, silmusega või kahvaga kalapüüki“. Kuidas see palja käega püük võis küll välja näha? Oma versiooni esitab järgnevalt Puhja kalamees, Emajõe ääres Pensa parvekohal sündinud Kristjan Kivi: „Lähed kalda servas vette, tõmbad sealt vesikuppude vahelt järsu liigutusega pihkudega vett – ja teinekord jääbki kaldale siplema sõrmepikkune havipulk!“
See ei ole siiski kala, kellest annaks perele suppi keeta.
„Pane see havijupp konksu otsa ja viska söödana vette,“ jätkab Kristjan Kivi. „Õige pea võib kaldal sipelda põrakas ahven, oledki kätega suure kala püüdnud. Pükstega võid ka kala püüda!“
Kord kevadel tuli Kristjanile võrku nii palju latikat, et muud tal ei jäänud saagi koju viimiseks üle, kui võttis dressipüksid jalast, sidus nende sääred sõlme ja laadis püksid latikaid täis. Püksid venisid päris hästi. Kui mees oma latikakandamiga jõe äärest küla vahele jõudis, imestasid poisid: „Kuidas sa täna nii palju kala said?“
„Nendesamade pükstega püüdsin,“ vastas Kristjan.
Eks siis poisid panid selle jutu tallele. Järgmistel päevadel läks küla mitmes peres dressipükse kaduma.
Kalamehejutt selleks, aga kui heina lähed niitma, olgu vikat terav. Iga töö jaoks olgu ikka omad vahendid.
Juhani Püttsepp (1964) on bioloog ja kirjanik.