Tekst: JUHANI PÜTTSEPP
Üks 19. sajandi lõpul Tarvastust üles tähendatud rahvalaul kiidab kaskesid ehk kõivusid taevani. Need puud on „kallikarvalise, latva laia ja laheda, oksa hullu uhke`eda, tüve vasesta valatu“ /—/ „Ei neid raiu Randsu kirves ega tümpsi Tündre kirves, võta ei võera saeda.“ Enne päris mõtled, kui kase maha võtad, kas ei ole see tänagi nõnda?
Sirvides 1960.-1970. aastate Eesti Loodust, hakkab silma kodumaa eakate puude kirjeldusi siit kandist ja sealt kandist. Toona tõusulainel olnud looduskaitseliikumisest ajendatuna on siis ka soovitud seda või teist puid kaitse alla võtta.
1961. aastal (nr 2) kirjeldab koolitüdruk Saima Treumann Piiumetsa-Roovere külas Piigassaare karjamaal kasvavat Kaarlipõlma kaske, mis seotud mõisaajast pärit legendiga põgenenud orjast ja selle õnnetust surmast kõivu juures.
Ja näe imet, üheksa aastat hiljem, Eesti Looduse 1970. aasta 10. numbrist saab lugeda, et Kaarlipõlma kask ongi kaitse alla võetud ja vahepeal neiuks sirgunud Saimale on puu endiselt südamelähedane.
Keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonna juhataja Piret Eensoo abiga dokumentides jälgi ajades selgub, et see kask võeti kaitse alla Paide rajooni TSN Täitevkomitee otsusega 1966. aastal.
2009. aastal on aga märgitud, et Väätsa vallas Roovere külas asunud puu on eksperdiarvamuse andnud dendroloog Heldur Sanderi hinnangul hävinud ja 2016. aasta määrusega kaitse alt välja arvatud.
„On üsna tõenäoline, et puu eluiga sai lihtsalt otsa,“ lisab Piret Eensoo.
Heldur Sander meenutab, et tõepoolest suurema välitöö käigus tuli kaitse alt välja arvata terve hulk puid, keda lihtsalt enam ei olnud. „Arukask elab kuskil 120. aastani või sutsu rohkem,“ märgib Heldur Sander. „Kui vana puu võib majale kukkuda või muul viisil pahandusi tekitada, siis parem karta kui kahetseda. Saab istutada selle puu mälestuseks kaugemale uue puu.“
10. aprillil 2024. aastal läheme Tartumaale Aakre kanti koos dendroloog Ivar Sibulaga kaema üht eakat kaske, kellest sealse Savi talu perepoeg Tõnu Ilves ei oska ära arvata, kas jätta vanavanemate pulmapäeval 1936. aastal istutatud kõiv alles või mitte. Puu tüvi on nimelt saanud kunagi äikesetabamusi ja kõrval seisvat vana kuivatit ohustavalt pisut viltu vajunud.
„Kask on helge ja helde puu,“ kõneleb Ivar Sibul. „Graatsiline ja neitsilik, kodusoojuse puu.“
Pulmapäevadel on tal ajast aega meeleolu loojana oma roll täita olnud – kas kaskedest väravad või peigmehel pakk lõhkuda või noorpaari ühise elutee alguse tähiseks väike kask istutada.
„Võra ei ole paha. Ilus puu. Miski pole igavene, aga temale võiks veel mõned kümned aastad lubada,“ ütleb Ivar Sibul takseerimist lõpetades – pererahva kergenduseks – ja soovitab pikselöögi tekitatud õõnsuse ära puhastada, et puu saaks sealt hakata haava kinni kasvatama.
Selgub ka, et Savi talu kask on arukase ja sookase hübriid, nõndanimetatud kuldkask.
JUHANI PÜTTSEPP (1964) on bioloog ja kirjanik.