Tekst ja fotod: AARE BAUMER
Loodusfilmi materjali üles võtta on huvitav: kunagi ei tea, mis tegelikult ees ootab ja mida õnnestub jäädvustada. Suvi, hele liiv, päikeses sädelev meri ja rannad täis laulvat liiva seavad piirid, mida võtta või mida jätta. 2025. aasta kevadeks peab film valmis olema! Või vähemalt nii ma loodan.
Treimani
Treimani lugu algab katkuaja ja kolme kaluriga. Nüüdsel päeval käib elu ja liiklus kaugemalt, mööda Pärnu–Riia otseteed. Kui oled juba Treimanis, siis pane auto puhkama ja astu sadakond meetrit ranna poole. Veel parem, kui jõuad mere äärde õhtupoolikul. Päike loojub, kalad hüppavad päikeseteel, üksikud puhkajad piiluvad uniselt ja konnad krooksuvad luite taga lodus. Hommikul pühi uni silmist ja vaata, kuidas pääsud jahivad putukaid. Keskpäeval on paras aeg supelda, meri on madal ja väikesed laineharjad vahused. Kolmandal päeval hakkab aeglane elutempo sulle omaseks saama. Liivamustrites kõndimine muutub üha tähtsamaks ja kaalub üles kõik muud maailma tööd ja tegemised. Hea, kui mõne päevaga saab võtted tehtud. Veel parem on aga siia tagasi tulla, kaameraga või ilma.
Harilaid
Harilaiu märk on viltune majakas. Ja kui märk on olemas, siis tullakse kaksi, sõpradega või koguni bussitäie ekskursioonirahvaga. Pikale sirgele kruusateele minnakse plätude, sandaalide või botastega. Mõnikord harva näeb kellegi jalas isegi matkasaapaid. Akuga jalgratas on muidugi kõige parem, kui tahad kiirelt kohale saada.
Märk, see viltuvajunud majakas, on eemal meres, kostavad hüüded. Tõepoolest, tugevalt kaldus majakat ei näe just iga päev. Liival mängivad lapsed, hoolsad vanemad söödavad neile krõpse ja arutlevad selle üle, kas poolsaare tipu viimastel meetritel on mobiililevi või ei ole.
Aga fenomen on siinsamas, meie jalge all. Krudisev liiv, kiuksuv peeneteraline liiv.