Tekst ja fotod: Aapo Ilves
Loodus ja inimese elutoimetused olid varem rohkem lahutamatud. Teinekord võis see põim olla küllaltki määrdunud, aga ometi sai looduse loogika paremini selgeks.
Seitsmekümnendate aastate Lõuna-Eesti väikelinnas oli loodus kogu aeg olemas. Tikker põõsas ja õun puu otsas tundusid natuke vähem loodus kui surnud siil garaažide taga. Aga tuvid hruštšovka pööningul oma kuugamisega polnud loodus, vaid tüütus. Tuvisid ei tohtinud näppida, nad võisid haigust kanda. Õnneks nad ei kippunudki käeulatusse, aga olid asulas toona kahtlemata valdav liik. Kui komm oli peost maha pudenenud ja loodusega kokku saanud, ei tohtinud seda suhu panna, sest selle külge kinnitusid koledad silmaga nähtamatud bakterid. Loodus oli ebahügieeniline ja parem oli vahet hoida.
Küttepuudeasemelt välja roninud ninasarvikpõrnikas oli kindlasti loodus. Tema kodustamine, sättides eluka klaaspurki elama, kukkus aga haledalt läbi. Põrnikas näitas oma vastumeelsust tsiviliseerimisele konkreetselt ning lakkas elamast.
Sellest oli kahju. Ka tuttava tuttavalt saadud hamster ei pidanud eriti kaua vastu. Naabri Petka rokane bolonka oli näide selle kohta, kuidas loodus teeb arengus vea. Petka ise oli palju rohkem loodus, sest ilma koerakeseta olnuks teda raske hekist eristada.
Kord üheksandal mail palusin korraliku oktoobrilapsena Petkal sõjast rääkida. Nii õppisin ma oma esimesed venekeelsed obstsöönsused. Vägisõnade vahele mahtus teave, et sõjas on kogu aeg porine ja selle sees tuleb aina roomata. Sõja loodus on pori ja sõda on ropp.
Sõda ja loodust näidati ka televiisoris. Mõlemad olid mustvalged, aga loodusel oli palju parem muusika. Vahepeal rääkis loodus raadios Fred Jüssi või Hendrik Relve häälega. See rahustas.
Päris loodusesse suunduvad rajad olid kaetud klaasikildude, pudelikorkide ja paberossikonidega. See kiht nõukogude aega pole maapinnast kuhugi kadunud, aga suurt häda ei tee. Kõike hävitav plast tuli eelmise aastatuhande lõpus. Varem ei hakanud keegi kallihinnalist kilekotti tuulde laskma. Kütuse- ja õlijäägid kallati küll, kuhu juhtus. See on pinnases alles, olen näinud naftat salvkaevu seinast joogivette immitsemas. Puurkaevu tasemeni läheb veel aega.
Olemas olid metsavahist esivanemad
Ajuti viis Gorki autotehases valmistatud maastur mind 20 kilomeetrit edelasse. Seal olid loodus ja elu lahutamatud. Sõnnik, lehmad, parmud, karjakrants, kanakullid, pärimused hundikarjadest, mustikad, seened, põlispuud ja muu ilu. Isa vanemad olid metsavahid ja ametile kohaselt elasid metsas. Mets tuli minu ellu koos võro keelega ja on seda tänini.
Metsal ja võro keelel lähebki üsna ühte moodi. Metsloomi talu juures ja sõiduteedel ei liikunud, neil oli metsas ruumi.
Kui kommunistlik režiim mu kooli sundis, kinkis vanaisa gloobuse. Ümara maailmapildi tõttu suhtun Rail Balticu otsetrassi kriitiliselt. Lugesin vanaisa riiulist Mikluhho-Maklai ja Thor Heyerdahli reisidest, koolis märkisin töövihikus õigesti juured, tüve ja võra. Napilt enne passiealiseks saamist istutasin vanaisaga liivakarjääritäie metsa. Ma võin teid sellesse viia, see on kõige mõttetum mets üleüldse, sest isegi puudel pole seal midagi teha. Nad on küll alles ja mõned hädised meetrid pikemad kui istutamisel, aga karjääripõhja ahtras liivas ei ole neil sõpru. Sammal on, aga ilmselt pole puudel samblaga millestki rääkida. Sammal kasvab nüüd ka vesiliketiigis, sest vett ja vesilikke seal enam ei leidu ja nende pärast ei pea seega ka muretsema.
Võhandu ääres sai palju selgeks
Kui läksin neljandasse klassi, kolisime kooperatiivkorterist 500 meetrit mujale. Loodust, eriti selle vedelal kujul, tuli kõvasti juurde, sest uus kodu asus Võhandu jõe kaldal. Alevikoprad seal kuhilpesi ei ehitanud ning toitusid naadist ja mädaõuntest. Üks naabritest oli looduskaitseinspektor. Seetõttu tohtis ta suvaliste vahenditega – võrgud, spinning, ahing – aasta läbi kalu püüda ning kevadel kulu põletada.
Ülesvoolu mühises Räpina paberivabrik ning ajas jõkke sodi. Me ujusime selles, läksime kärna, kratsisime ja ujusime veel. Jõekarpidele solk maitses, nad olid suuremad kui praegu, mil vabriku veeringlus on kinnine.
Paisu taga elasid saarmad, ehk praegugi. Paar aastat pole kohanud, jalutan öösiti vähem. Latikad tulid jõesoppi kudema ööl, kui toomingas õide puhkes. Viimatisil aastail on seaduspära olnud rikkis, midagi on muutunud. Talviti käidi üle jõe poes, nüüd enam mitte: kauplust ega kandvat jääd ei ole. Kevadisi kalastajaid ka ei kohta, looduslik valik ja rahvastikumuutused on oma töö teinud.
Võhandult sai paadiga Lämmijärvele. Seitsmekümnendatel polnud jõeäär veel roostunud-puistunud ja kui mootor rikki läks, sai aluse kallasrajal köiega ülesvoolu tagasi vedada.
Kunagi liikusid samamoodi suured lodjad. Lindudeks olid tavaline part, vesikana ehk lauk ja hooajaline hani. Kormoranid, haigrud ja merikotkad tulid Lämmijärvele kahekümne esimesel sajandil. Loodus ajab oma rida ja ilmselt on tema teed loogilised. Lämmijärve poldrilt said inimesed söömiseks metskitsi.
Loomale tuli vilistada, ta tardus ja vaatas püssimeest. Surmatud kaber toodi meile ja riputati keldrilakke. Edasine oli lapstööjõu ehk mõneteistaastase minu teha. Nülgisin ja tükeldasin looma vilunult ning panin naha soolduma. Kui nahku oli kogunenud juba paras hunnik, viisin need kokkuostupunkti ja sain raha. Loodus oli maitsev, verine ja tasuv.
Metssigu ja põtru mulle prepareerida ei antud. Algul olin suurteks ulukiteks õbluke ning hiljem tuli rock’n’roll ja võttis mu endale. Suur loodusteadlane on Räpinal tänini puudu.
Limatünniku kiire lõpp
Hiljuti renoveeriti maanteed, mis Räpinast minu isapoolsetele juurealadele kulgeb. Teadsin selle servas limatünnikute kodu. See kummaline kevadseen, sametjas kortsuline junn, ilmselt pärit mõnelt teiselt planeedilt, kuulub Eesti punasesse nimestikku ja looduskaitsealuste liikide esimesse kategooriasse.
Andsin temast riiklikule ametile teada. Spetsialist käis, leidis seene, pani kaardile ja võttis kaitse alla.
Tee-ehitajateni teave ei jõudnud. Esimese kategooria liikide areaali ei tohi ju avalikustada, see on karistatav. Ehitajad õilistasid vääriselupaiga sügavate rööbastega, ladestasid sellele võsa ja kallasid maha törtsu üleliigset betooni. Nüüd ei pea me ka limatünniku pärast enam muretsema. Asi areneb!
AAPO ILVES (1970) on laulukirjanik.