Loodust näeme küllaltki sarnaselt, aga tajume selles toimuvat eri moel. Mõned ilmingud selles laias maailmas panevad sügavalt mõtisklema ja küsima: kuidas on see nii läinud ja mismoodi üldse edasi?
Nüüdseks juba paarkümmend aastat olen ma elanud linnast eemal. Elan eemal ka suurematest teedest ning linnatulede kiirgav melu minu koduõueni ei ulatu. Hõreasustuseks nimetatakse niisugust paika, kus ma elan, ja mu koduaeda ümbritsevad metsad, põllud ja rabad. Sellegi poolest pean ka mina nentima, et olen selle paarikümne aasta jooksul märganud ulatuslikke muutusi looduses.
Kõike on vähem?
Näiteks varem kohtasin oma elupaiga ümbruses iga päev metsloomi, nüüd näen neid üliharva. Enam ei kõmbi mu aia tagant mööda kolme põtra, keda juba headeks tuttavateks pidasin. Enam ei näe suveõhtuti rebast, pea uhkelt kuklasse lükatud, möödumas mu maja lõunapoolsest küljest, otsekui tõttaks ta kuhugi simmanile. Enam ei näe ma isegi jäneseid, keda oli siin kandis üksjagu palju! Üksnes kitsed võsa vahel aeg-ajalt vilksatavad ning on õnn, kui neid mõnegi korra aasta jooksul näha saan. Varem olid nad samuti peaaegu igapäevased! Rääkimata metssigadest, kellest jälgegi enam leida pole.
Talviti toidan ma linde, neid on palju. Mul kulub üle saja kilo seemneid kogu talve jooksul ja mul on jäänud veidi naljakas mulje, et võib-olla isegi kogu Raplamaa linnud käivad minu juures söömas! Neid on sadu, arvan, kui mitte enam. Pealegi nad ka teavad, millises majaosas ma parasjagu viibin, sest kui ma hommikul vara neile kohe süüa ei vii, ripsutavad nad kas aknale või siis kopsivad seina taga! Tõsi on ka see, et peale lindude käib siin söömas ka üks orav, keda on alati rõõm kostitada. Paaril talveõhtul olen näinud ka kährikut nuuskimas linnumaja alt seemneid.
Looduse lõputu kulg
Toekamaid puid ümberringi jääb samuti vähemaks. Võsa kasvab hooga. Kui ma end vahel unustan vaatlema ümbritsevat elu, kive või kõdunevaid puulehti, inimesi, loomi, linde või puid, siis ei taju ma sugugi, et elu tähendaks kaduvuse teenimist üle kõige. Mulle näib hoopis, et ühe lõpp on teise algus, või ka vastupidi. Ning et looduslik foon siinses ilmas ongi vast ainus, mida igaveselt kestvana ette võib kujutada. Küllap oma kirjeldamatus vormis oli see olemas ka juba enne meie universumi teket? Seega, nii meie ise kui ka kogu meid ümbritsev polegi muud, vaid ikka üksnes katkematu järgnevus eelnevale. See on looduse kulg ja areng, kui pikaks kujuneb ajaliselt kellegi jätk või lüli ses lõputus kedrusloos. Ometi oleme inimestena siia planeedile lühikese ajaga sügava jälje vajutanud.
Olen mõnikord ka mõelnud, et võib-olla kunagi (väidetavalt neliteist miljardit aastat tagasi) võis olla keegi inimesega sarnane olend, kes samuti oli jälile saanud kvantfüüsikalistele saladustele? Ent paraku hoomamata nende teadmiste vägijõudu, nii-öeldes pooljuhuslikult mõnele Enter-klahvile vajutas ja sellega just ise oma maailma hävitaski? Et tollest pisitillukesest ohutuna näivast kvantkatsetusest aga sootuks suur kõmakas juhtus ja meie maailm siis ka sündida sai? Ei ole seegi välistatud.
Eheduse hüve
Kui veidi rohkem süveneda, viimase aja teadusuudiseid lugeda ja jälgida, siis paistab üsnagi selgelt, et sellist maailma nagu surnud maailm ei leidugi kusagil looduses. Üha enam räägivad teadlased hoopis ühendatud väljade võrgustikust, mille kaudu võib kõik kõigega seotud olla, ning ega siis inimenegi muud olla ei saa, üksnes sellesama võrgustiku osa.
Koguni on oletatud, et just tundeelu kaudu inimene teostab end selles ühendatud väljade sfääris ning et tema emotsioonid kõnelevad ühendatud väljade keelt. Inimese siirus ja ehedus ongi otsene selle tasandi väljenduslaad. Kui aga millegi tõttu inimesed enam „looduslikult nemad ise“ olla ei saa, vaid peavad ühiskonnaellu sobitumise nimel oma vaimu ja ausaid tunnetusi otsekui kängitsema, siis see on küll midagi, mille üle tuleks sügavamalt järele mõelda.
Ma ei kujuta küll ette kedagi, kes ehedust inimeses hüveks ei peaks. Mul on aga mõnikord tekkinud küsimus, et kui kõik saavad sõnadetagi aru ehedusest ja kõigiti selle järele janunevad, siis milleks inimestes ning inimsuhetes leidub ikkagi nii palju võltslust. Sellele küsimusele vastas kord üks psühhoterapeut, et võltslus ongi ühiskondlik keel, on hakkamasaamise ja enesekaitse loomulik tööriist.
Olgu siis nõnda: kuhu ka ei vaataks, igal pool on loodus! Küllap võib siis ka võltslust eviv arengumuster looduslikult põhjendatud olla? Siiski näib, et see muster pigem ebaterveid pingeid külvab. Võltsluse all kannatavad praegusel ajal väga paljud inimesed ja on sunnitud ka ise kaasa mängima, kuigi tegelikult ennast selles hästi ei tunne.
Tahe ja teadlikkus
Kuid ei taimedel ega loomadel ole inimesega võrreldavaid võimalusi, ehkki inimene neist elusrühmadest sõltub. Kuidas siis tajuvad ja tunnetavad ühendatud väljade vibratsioone nemad? Näiteks, kas adume, et Maal aset leidnud aatomipommide lõhkamiste lainetused võivad kvanttasandil ikka veel ka kusagil universumis vabalt ja juhtimatult edasi lainetada? Kas võib meie enda planeedil või ka kusagil mujal leiduda teisi olemasoluvorme või meile näiteks tundmatuid tasandeid ning dimensioone, kes või mis nende pommitamiste tõttu pöördumatult vigastada on saanud: lõhestuda, rebestuda, oma loomulikust kulgemisest igaveseks kõrvale nihkuda?
Inimkond teeb ja toimetab, aga ei taju vastutust, sellepärast et puudub arusaam tervikust. Ometi iga tänapäevane inimene teadussaavutustele tuginedes taipab ju veelgi enam, kui vähe ta tegelikult teab ja kui palju on veel täiesti tundmatut! Just see võikski olla lähtekoht, et austada ja lugu pidada ka muust olemasolevast. Või nagu öeldakse: ära tee teisele seda, mida endale ei soovi. Paraku, inimkond on bumerangina heitnud õhku hoomamatud jõud. On ehk ainult aja küsimus, millal need meile tagasi kanduvad?
Nii me siis ei teagi, millistes kogustes häiritust või karme paratamatuseid oleme põhjustanud endale meie ise või kuidas kogevad inimkonna ülemvõimu siin planeedil teised liigid. Või ehk keegi ka kusagil mujal universumis, või ka koguni kaugemal? Teatud tingimustel ei pidavat ju kaugused ühendatud väljade võrgustikus osakestele mõju avaldama. Aga see, et inimene ei tea, pole paraku teda tagasihoidlikumaks muutnud, pigem vastupidi.
Tagasi looduse olemuse poole
Kuidas oskaksime veel igaüks midagi päästa ja paremaks muuta? Albert Einstein on kunagi öelnud: probleemi ei ole võimalik lahendada, olles ise probleemiga samal tasandil. Sestap võiks mõelda lahendusele umbes sel viisil, nagu keeristormi lehtri keskmes kogeme vaikust ja selget taevast. See tähendab mitte osaleda igat sorti hävitamises või sellele kaasa aitamises. Veelgi otsesemalt tähendab see põhjalikke muudatusi igaühe enda elus. Alustades kas või sellest, et kõhklemata koristame ära rämpsu, mis on inimestest jäänud maha metsa alla, mereranda või kuhu iganes loodusesse.
Mina küll usun, et ka inimene suudab tagasi pöörduda looduslikuma olemuse juurde, seda nii isiklikus plaanis kui ka suhtumises ümbrusse ning teistesse olenditesse. Kõik oleneb eelkõige tahtest ja teadlikkusest.
SIIRI SISASK (1968) on laulja ja helilooja.