Tekst: JAAN TOOTSEN
Isegi läbi talveakende kuuleb rohutirtsude häält.
Juhan Viiding
Kui USA kosmoselaeva Apollo meeskond esimest korda Kuu peale lendas, siis sellest teekonnast tehti ka film. Aga tore on see, et suurema osa sellest filmist vallutasid hoopis kaadrid Maast. Esimest korda ajaloos võis inimene, nina vastu illuminaatoriklaasi, imetleda järjest kaugenevat rohelist kera lõpmatus maailmaruumis. Nõndamoodi ei olnud keegi Maad varem vaadelnud.
Saada osa igavesest tantsust
Olen sündinud Eestis. Lotovõit! Siin on õhku, vett, parasjagu valgust, aega ja ruumi. Aga põhjamaale omase päikeseigatsusega ei ole siiani harjunud. Igal aastal avastan üha uuesti: kuidas see pime aeg saab nii pikk olla. Ja seesama päike, mille eest ma suvel põgenen, otsin varju ja jahedust, kui janune ma olen selle valguse järele oktoobrist märtsini.
Tihaste hääl veebruari hakul kütab eluvaimustust. Mulla käärimise lõhn varakevadel mõjub joovastavalt. Kui kevad, siis ikka varakevad, eelkevad, siis kui taliharjapäev möödas ja otsid juba esimesi märke. „Vaata, kõrs sööb lund,“ on Fred Jüssi näidanud oma piltidelt, kus kõrre ümber on soojuskiirgusest tekkinud sulalumering. Ja suur kevad on alles ees.
Kusagil on kevad olnud kogu aeg peidus, ka talve südames. Eestimaa on parim koht saada osa sellisest elu ringkäigust, ajast aega kestvast kosmilisest tantsust. Selgete erisustega neli aastaaega, ja ometi sisaldab iga aastaaeg midagi ka teisest.
Filmitegijana olen mõnikord mänginud ühe mõttega – see ei ole loodusfilmitegija jutt, vaid tavalise dokimehe vaade, kui kevadine kaader on jäänud üles võtmata. Vaatlen novembrikuu maastikku ja mõtlen: aga see on ju nagu märts. Veel ühe „varakevadise“ kaadri saab teha ka novembrikuus. Mõnikord on maikuu alguse särav rohekollane metsaviir nii sarnane oktoobri alguse värvidega. Kui üles filmida, petab ära küll. Aga kas ka vastupidi: näidata märtsi maastikku oma raagus puudega lumetu novembri pähe? Kui pildiga saad veel vigurdada, siis lõhnamaailm ei lase sind petta. Või siiski? Mille poolest erineb aurav sügiskõdu varakevadise maa lõhnadest?
Talverahutus
Ma ei oska seletada seda talvise pööripäeva eelset ängi, kui juba lõuna paiku, kohe pärast kella kolme, tõmmatakse taevalaotusele hämar lina peale. Ühelt poolt suve-sügise kütus veel kannab, tuulejope taskust võid leida kastanimuna või pihlakamarja kribalaid. Aga valu teeb teadmine, et pikk talv on alles ees ja et märgatav valguse juurdevool saab alguse alles jaanuari lõpus.
Muutunud ajukeemia tekitab meeleraskuse. Silma võrkkestale langeb vähem valgust ja on aeg kukkuda talveunne. Talverahusse. Oleks see nii – elu, nautides talverahu –, siis oleks ju looduse rütmidega kerge kaasa võnkuda. Elu ja ühiskonna survel tulevad kiiremad tööd ikka aasta lõpus, enne jõule joostakse ennast ribadeks. Tähtajad, aruanded … ikka „selle aastanumbri sees“. Ja siis: „Uuel aastal uue hooga!“
Novembrilõpu maastik, viimaste suveräbalatega, on nii hingepõhjani lohutu, et näib oma äärmuslikkuses päris ilus. Ja kui hämarduvas maailmas hõljub Võrumaa mägede ja orgude vahel saunasuitsu vine, kauguses tuleke aknas, sosistab aastasadade tarkus, et ka selle suure surma sees on uus ärkamine ja ülestõusmine.
Meelemuutus ja meeletäius tulevad siiski
Talvevalgus. Päevad on juba pikemad, otsin sahtlist päikeseprille. Mis siin ikka edvistada nagu Alpi mäesuusataja, aga silmadel on valus. Loodus on nii ilus, et valus on vaadata. Peas päikeseprillid, saad oma bioloogilise objektiivi ava jälle lahti keerata. Nii mõnus on vaadata: selge sinaga talvetaevas. Päike paistab ja lumi särab. Lapsed viskuvad otsekui vahukoorde, teevad lumeingleid. Lumi lõhnab. Õhus on lootust. Isegi varajane hämarik kella nelja-viie paiku on põnev ja viimane kui valguseraas joonistab mõnusaid kujundeid.
26. veebruaril kirjutab Kristel Vilbaste Facebookis: „Täna keskpäeval laulsid tihased Tartus täiel rinnal. Esimest korda nii kõlavalt.“
Tõesti, kalender näitab sügavat talve, aga juba on mingi meelemuutus tekkinud: jaanuari lõpus on juba pisut kevade hõngu. Sellist tihaste lärmamist oleks oodanud alles veebruaris.
Südasuvi. Männimetsa eeter. See lõhn on sama nii Pirita mändide all, Hiiumaal kui ka Häädemeeste kandis. Pragisev päikesekuum männimetsa varjus. Õhk hõõgub, kusagilt mere poolt hoovab jahedamat värsket õhku, aga üle kõige – männimetsa eeter. See kummaline lapsepõlvelõhn. Ei, mitte Võrumaalt, kuigi ka siin on mõnusaid männimetsi, vaid ajast, kui olime suviti Pärispeal. Liiv tennistes, sipelgate rajad. Soe suvepäev, tasane metsatee, piimamannergust loksub sahmakas piima paljale jalasäärele. Jumal on destilleerinud männivaigust kergesti lenduva uimastava aroomi, mis mõjub joovastavalt nagu bensiin, kui isa seda Loksa bensiinijaamas kanistrisse valab. Aga kui bensiiniga tasub ettevaatlik olla, toppimata nina väga lähedale, kuigi see on mõnus nagu kummiliimi lõhn, siis metsaeetri vaigutärpentini tõmba julgelt kogu kopsuga. Lase sellel lõhnal oma kehast ja vaimust läbi kumada. Vaata, kuidas meel avardub! Meeletäiuse huvides sega seda lõhna jaanipäevaeelsete esimeste maasikate värelusega. Looduses on kõik olemas. Viska rändrahnu kõrvale pikali ja vaatle rändavaid pilvi.
Pihlakapuna annab märku, et „seda suve ei tule enam“. Aga tuleb ilus suvelõpp ja vananaistesuvi koos noorte naistega. Selles suvelõpus ja sügise alguses on alati midagi erutavat. Kooliraamatutel uued paberid, puhtad vihud ootamas. Sel aastal õpin ära ladina ja kreeka keele.
Kauksi Ülle rääkis kunagi, kui tüütu tundus talle nooruspõlves suvi ja kui väga ta ootas sügist. Lõppeks ometi see tüütu heinatöö, saaks Tartu linna kooli, sukelduks jälle salongiellu.
Need kaks nädalat oktoobri algusest kolletamispäevani on puhas värvide pidu. See mõnus kuldne ja filosoofiline sügis. Püherda lehehunnikus ja otsi vaimustunult elu mõtet. Ma ei tea, kas kliimasoojenemise tõttu või on vaarikasordid muutunud, aga noppida vaarikaid aiamaal oktoobris-novembris on juba üsna tavaline. See on ilus aeg, kui puud on värvilised, aga võrreldes suvega paistab maastik juba pisut läbi. Metsade ja mägede vahel on värvilist avarust.
Minu looduse vaated
Üks mu lemmikvaade on Leelo-Peetri juures Kütiorus: Põdrakolli maja trepilt vaadates piki Eesti sügavaimat orgu. Aga seda avarust saab nautida varakevadel või sügisel, sest siis ei ole rohelist müüri ees. Ka talvel, aga siis on maastik ühtlaselt valge ja sulab kuidagi kokku. Ja tagumikul võib pisut külm hakata, kui lumeniiske puutrepi peale pikemalt istuma jääd.
Teine lemmikvaade on seitsme-järve-maalt Rõuge linnamäe perve pealt, heites pilgu alla Liinjärve ja Valgjärve poole. See avarus on lummav. Tekib tunne, et kui oleks da Vinci lohetiivad seljas, siis hüppaks orupervelt alla ja liugleks järvede kohal Jürihani oru poole.
Korraga saan aru, et kõik see minu loodus on segatud inimkultuuriga. Lugeda raamatut puisniidul, selg vastu puutüve, linnud ümberringi rõkkamas. Põlismetsas on põnev, aga tahaks maastikust leida ka avarust ja mõne „suitsu“.
Mõned juhuslikud kaadrid elufilmist
Suvevihm Rõuges. Pikutan kodumaja pööningul, kus on mõnusad magamisasemed, virn Loomingu Raamatukogu teoseid ning ema hoolega tellitud ja hoitud aastakäike Eesti Loodusest, 70–80-ndad. Nendel pikkadel vihmapäevadel ei ole kunagi igav.
Talv. Siis tunned üleval katuse all alati suvelõhna. Siin Võrumaa pööningul on alati suvi, isegi kui maailm on talvest tardunud ja vana õliradiaator väriseb külmast.
Surud nina vastu aknaruutu, oh, kärbsemust ja härmatis. Täiskuuöö. Kusagil magavad siilid. Hangunud konnad ootavad kevade tärkamist.
JAAN TOOTSEN (1975) on dokumentaalfilmide looja, saatesarja „Ööülikool“ eestvedaja.