Tekst: LEELO TUNGAL
Ja lõhnab angervaks / ja tulilill / ja ohakas. / On hilissuvi, on hilissuvi /
ja pihlapuus / on marjakobar / ja männikus / on kanarbik. / Ja seda suve /
ei tule enam, / ei tule enam / seda suve. (Viivi Luik)
Ülalpool tsiteeritud, nüüdseks juba klassikaks muutunud Viivi Luige luuletus „Hilissuvine“ on minu meelest meie poeesias kõige tundetäpsem ja ilusam kirjeldus eestimaise suve lõpust. Värssidest hoovab nii lõhnu kui ka värve, kuigi ainsatki värvi pole ju otseselt mainitud. Aga lugeja silme ees on pitsilised angervaksaõisikud, väikesed läikivkollased tulikad, lillad maadligi ohaka- ja kanarbikuõied, ruuged pihlamarjad … Rõõm küpsusest ja nukker teadmine, et koos suvega on midagi ilusat mööda saamas: kõik see kajab vastu meie meeltes, tehes lugejast justkui kaasautori.
Ei tahaks uskudagi, et luuletus on tulnud 15-aastase koolitüdruku sulest. Just nimelt sulest, sest 1962. aastal kirjutati veel täitesulepeadega. Esimesed pastakad olid siia kanti küll juba ilmunud, kuid nendega võisid uhkeldada vähesed, kellel oli piiritaguseid sugulasi.
Enne esikkogus „Pilvede püha“ ilmumist oli selle luuletuse avaldanud käsikirjaline almanahh Noorte Looming, mille koostaja ja toimetaja oli meist Viiviga paar aastat vanem Koigi koolipoiss Andres Jaaksoo. Almanahhi tiraaž oli 15 eksemplari ja agar toimetaja paljundas seda käsitsi (samuti täitesulepeaga!) ümberkirjutatuna mõnda aega, kuni tal õnnestus saada kirjutusmasina omanikuks. Kaastöölisteks värbas Andres lasteajakirjast Pioneer ja -ajalehest Säde leitud õpilasautoreid. Toonaste noorteloominglaste killast tuli hiljem nii kirjanikke kui ka žurnaliste: Asta Hiir (Põldmäe), Mall Jõgi (Kaevats), Varje Laats (Sootak), Ingvar Luhaäär ja mitmed teised.
Telkima ja loodusesse
Pealtnäha vaikne ja tagasihoidlik Andres Jaaksoo osutus suurepäraseks suhtekorraldajaks: kaasautoreid omavahel tutvustamaks korraldas ta suviti Noorte Loomingu kokkutulekuid.
Paari päeva jooksul elati telkides, keedeti lõkketulel törlöntideks nimetatud makaroni- ja konservisegusid ning loeti lõkke ääres omaloomingut.
Ma ei tea, kust õnnestus Andresel laenata telke ja kuidas ning kellega leppis ta kokku laagriplatside asjus, kuid kokkutulekul nii Koigis, Viljandimaal Loodis, Aegna saarel kui ka Otepää lähedal polnud mingit probleemi sellest, et puudus igasugune täiskasvanute
korraldus ja järelevalve. Tõsi küll, Aegna saarele kutsus Jaaksoo meile külla kirjanikud Heino Väli, Juhan Saare ja Rudolf Rimmeli, kuid korrapidajat polnud neist kellestki, ennemini vastupidi. Meil, teismelistel, oli omavahel huvitav suhelda ja näiteks alkoholi pruukida ei tulnud kellelgi mõttessegi. Muidugi polnud me mingid taevatuid ega tukunuiad: tuli ette ka veesõdu, telkide kaelalaskmist, patseerimist (uinujate silmnägude hambapastaga kokkumäärimist) ja muid lapsemeelseid vempe.
Küll aga uudistasime iga kandi loodust. Nii palju oli ju huvitavat: Loodi Põrguoru liivakivikoopast leitud allikas, Aegna saare adrune rand, „Õrna ööbiku“ autori Gustav Wulff-Õie metsviinapuuväätidesse kasvanud kodumaja Otepää lähedal … Meie seas oli nii maa- kui ka linnalapsi, kuid ka linlaste seas leidus tollal vähe peresid, kellel polnud maavanaema või -tädisid, kelle juures suviti elati-oldi, nõnda siis kajasid me kõigi meeltes vastu nii Viivi hilissuve-luuletuse angervaks, tulilill kui ka kanarbik …
Angervaksavägi
Angervaksast (ehk vormirohust, nagu mu ema seda taime nimetas) olid minul erilised mälestused: meie kodu lähedal kasvasid suured angervaksapuhmad, mille õisikute ümber levis salapärane, veidi uimastav lõhn, aga kahjuks pudenesid kerged õielehed vaasi tuues kiiresti laiali. Kimp tuli kohe välja visata, aga lehti sõrmede vahel hõõrudes sai kätele juurde põneva lõhna. Emal õnnestus siiski vormirohukimpe pliidi läheduses kuivatada nii, et õielehed jäid varte külge kinni ja neist sai maitsvat, veidi mõrkjat teed keeta.
Seda ei joodud pooltki nii tihti kui nurmenuku- või kummeliteed, sest raviomadused olid tal võimsad: ema sundis meid isaga vormirohuteed jooma mitu korda päevas, kui meie koolis ja kogu ümbruskonnas levis vastik haigus düsenteeria. See kuri kõhutõbi murdis maha ka meie naaberkorteri pere, kuid meie jäime imekombel puutumata. Ilmselt siis ikka tänu angervaksadele. Ema rääkis, et vanasti olevat neiud suviti aidas magades ikka põrandale puistanud vormirohulehti: nende lõhn olevat tekitanud hea une ja romantilise meeleolu.
Vanavanemate jutud
Minu lapsepõlves kodudes veel telereid ei olnud, raadios oli lastesaateid vähe ja sealt sai kuulatud peamiselt muusikat. Nõnda siis oli meil aega ja huvi kuulata ka oma pere „vana aja lugusid“.
Vist polegi väga vale väide see, et meie, sõjajärgsetel aastatel sündinud, oleme viimane põlvkond, kes kuulas oma vanemaid. Ja esimene põlvkond, kes kuulab oma lapsi, täpsemalt öeldes lapselapsi, sest ka 1970ndatel aastatel sündinud generatsioon veetis koolivälist aega rohkem õues kui tele-ekraanide ees ning õhtujutuks kuulati huviga lugusid sellest, kuidas
varem elati.
Mu koolieelikutest lapsed tulid rõõmuga kaasa metsa, kust korjasime õitsevaid taimi ja püüdsime nende nimesid kindlaks teha, uurides raamatut „Eesti NSV ravimtaimed“. Koostasime üheskoos ka herbaariumi, mis ajanuks kahtlemata pärisbioloogidele naeru peale, kuid meile oli selle tegemine põnev töö. Hiljem said mu tütred suutäie naerda, kui pajatasin, kuidas ma kaheksa-aastasena mitšuurinlaseks hakkasin.
Ajast kannustatud katsetus
Toona jutustati koolis haaravalt suure vene sordiaretaja kangelastegudest ja ühes raadiosaates jagati näpunäiteid, kuidas Mitšurini kombel viljapuid pookida. Mõtlesin samuti hakata leiutama ploompirne, sõstarkirsse ja muid enneolematuid vilju. Peale õunapuude ei olnud muid viljapuid saadaval, mistõttu näppasin koolimaja ees kasvava antoonovka küljest kena oksakese ja kinnitasin selle plastiliini abil õpetajate ühismaja taga kasvava paradiisiõunapuu külge. Isalt sain jupi isoleerpaela, ja oligi mitšuurinlik töö tehtud.
Mis seal öelda, sordiaretustuhin läks mul kähku üle, uued huvitavad ettevõtmised pakkusid peatselt rohkem huvi, nii et paradiisiõunapuu vajus unustusse. Aga umbes kolmekümne aasta pärast tahtis saatus (või täpsemalt öeldes Nissi külanõukogu), et mu kooliõpetajast isale anti majakrunt just sellesama paradiisiõunapuu kõrvale. Ja mida ma nägin: pisikeste punaste paradiisiõunte vahel kasvas kahel kopsakal oksaharul priskeid rohelisi õunu. Neid kasvab seal siiamaani! Täituski „Noorte mitšuurinlaste laulu“ lubadus: „Me loodust julgelt muudame!“
Too vana antoonovkapuu on ka koolimaja õuel alles, ainult et praegused koolilapsed ei paista hapude õunte vastu huvi tundvat, küllap on kõigil kodus maitsvamaid ubinaid, ja koolisööklas pakutakse magustoiduks banaane või mahlaseid pirne. Koolipäeva lõppedes ei ole lastel aega ringi jalutada: siis ootab neid juba rida busse, mis igaühe koju sõidutab. Ei toetu enam maakooli seina vastu jalgrataste armee ega talviste suusapaaride read. Ainult ühe eaka endise pedagoogi lapselapsed väntavad vanaema nõudmisel rattapedaale. Bussi istujatel on nina juba enne sõidu algust nutitelefonis.
Kõik on muutunud kergemaks, ilusamaks ja praktilisemaks. Maa ja linna vahelised erinevused on kadumas, nagu kunagi tõotati. Ja ometi tahaks loota, et angervaksa, tulilille ja kanarbiku lõhn äratab vastukaja noorimagi põlvkonna meeltes.
LEELO TUNGAL (1947) on kirjanik, luuletaja ja tõlkija, paljude lasteraamatute autor.
