Tekst ja fotod: IVAR SIBUL
Tänavuse aasta puu on harilik saar, kes kandis seda tiitlit ka 2007. aastal. Sissejuhatavas artiklis meenutame saare kohta looduses ja metsanduses, vaatleme tema põhilisi vaenlasi ja kasutusvõimalusi. Vahepealse 18 aasta jooksul on Eestisse ilmunud ohtlik saarekahjustaja saaresurm, mille tõttu on meie metsades jäänud saarepuid varasemast märksa vähemaks.
SAAR TAIMESÜSTEMAATIKAS JA MAAILMAS
Saare perekond (Fraxinus) kuulub õlipuuliste sugukonda (Oleaceae), kuhu peale 27 perekonna on arvatud sugukonnale nime andnud õlipuu (Olea) perekond ja veel näiteks perekonnad sirel (Syringa), forsüütia (Forsythia), liguster (Ligustrum), jasmiin (Jasminum) jt. Nendesse perekondadesse kuuluvad nii parasvöötmes kasvavad heitlehised kui ka lähistroopikas ja troopikas levinud igihaljad puud, põõsad ja liaanid.
Saare perekonda kuulub umbkaudu 60 liiki, need on levinud põhjapoolkera paras- ja subtroopilises vöötmes, peamiselt Põhja-Ameerikas ja Aasias. Üksikuid liike võib looduslikult näha Põhja-Aafrikas ja Euroopas.
HARILIKU SAARE LEVIK, ÖKOLOOGIA JA TÄHTSUS METSAS
Harilik saar (Fraxinus exelsior) on meie ainus pärismaine saareliik. Tema areaal kattub suuresti hariliku tamme omaga, ulatudes põhjast Lääne- ja Lõuna-Skandinaaviast ja Lõuna- ja Edela-Soomest kuni Vahemere maadeni, Väike-Aasia ja Iraani põhjaosani ning Kaukaasiani lõunas. Kesk-Euroopa mägipiirkondades kasvab saar kuni 1500 meetri kõrgusel merepinnast. Briti saartel ja Skandinaavias jääb aga leviku kõrguspiir madalamale. Mägedes leidub teda ainult niisketes viljakates orgudes.