Saame tuttavaks: punajalg-pistrik

Tekst: Uku Paal

Selle suve augustikuu keskpaigas saabus Eestisse erakordselt palju punajalg-pistrikke. See pilkupüüdev pistrik on meil iga-aastane külaline, kuid muutliku arvukusega ja haudelinnuna väga haruldane. Punajalg-pistriku kohtamine paneb südame põksuma igal linnuvaatlejal, ent selle liigi vaatlusandmeid pole varem põhjalikult koondatud ega analüüsitud.

Et koostada ülevaade, kogusin kokku kõik trükistes, andmehaldusplatvormil PlutoF (eElurikkus), Viron Lintuseura andmebaasis ja Eerik Kumari kartoteegis leiduvad andmed punajalg-pistriku (Falcovespertinus) kohta Eestis: umbes 1400 vaatluskirjet. Vanu andmeid tõlgendades ja viidates tuleb arvestada, et punajalg-
pistriku juveniilsulestiku põhjaliku kirjelduse ja illustratsioonid leiab eestikeelses määramiskirjanduses alles 2000. aastal ilmunud Lars Jonssoni määraja tõlkest. Ometigi on enamik meil kohatavatest isenditest noorlinnud! Seega on paljudki vaadeldud punajalg-pistrikud küllap jäänud määramata. Loomulikult võib kahtlustada ka vastupidist, et aegajalt on ekslikult määratud punajalg-pistrikuks teisi liike. Usaldusväärseteks võib pidada surmatud (lastud) lindude määranguid,
ka noorlindude puhul, sest noorlindude iseloomulikule küünisevärvile oskas 20. sajandi alguses tähelepanu
pöörata juba Mihkel Härms [3].

Punajalg-pistriku levila ulatub Kesk- Euroopast kuni Ida-Siberi ja Uiguuriani (Loode-Hiinani), kust edasi ida poole asendub ida-punajalgpistriku (Falco amurensis) levilaga. Maailma populatsiooni suuruseks hinnatakse 287 500 ─
400 000 isendit, kellest umbes 40% pesitseb Euroopas, suurimate asurkondadega Venemaal, Ungaris ja Ukrainas
[2]. Venemaa, Ukraina ja Kasahstani piirituil stepialadel on selle seltsingulise liigi levikut raske kaardistada. Peamiselt
asustab ta stepi- ja metsastepivööndit, kuid levila põhjapiir ulatub taigavööndini. Eesti pesitsusjuhtumitega seotud
Loode-Venemaa asurkond on kadumas, ent ka sel sajandil on tõestatud pesitsusjuhte Laadoga järve piirkonnas, mis
asub Eestistki põhja pool [9]. Eelkõige on see põline stepiliik tänapäeval seotud põllumaastikuga. Sageli
luuakse pesitsusseltsinguid, mis seatakse sisse künnivareste kolooniasse. Tüüpiline pesakoht ongi vareslase pesa, harvem puuõõnsus või kaljueend.

Talvitusalad jäävad Aafrikas valdavalt Kalahari kõrbe piirkonda, ent varieeruvad olenevalt sademetest ning nendega kaasnevatest putukapuhangutest: putukad on punajalg-pistriku põhitoit.

Arvukus väheneb

Punajalg-pistriku arvukus on alates 1970. aastatest tunduvalt vähenenud. Märksa hõredamaks on jäänud tähtsad Ukraina ja Venemaa asurkonnad ning ka levila põhjapiiril on pesitsusjuhud üha harvemad, levila tõmbub kokku. Arvatavasti on just Loode-Venemaa asurkonna kehv seis põhjus, miks liik on ka Eestis
haudelinnuna hääbunud. Ka levila idaservas, Irkutski piirkonnas, on punajalg- pistrik viimase poole sajandi jooksul
haudelinnuna kadunud [23]. Arvukushinnangute modelleerimise järgi oletatakse, et punajalg-pistrike Euroopa
populatsiooni arvukus väheneb 35–40% kolme põlvkonna, s.o umbes 12 aasta jooksul [1].
Punajalg-pistrike arvukust kahandavad saakloomade kadu, muutused künnivareste pesitsusökoloogias, elupaikade häving, jaht, hukkumine elektriliinides jt tegurid. Kuna liik toitub peamiselt sihktiivalistest, kiilidest ja teistest suurematest putukatest, on oluline süü pestitsiididel ja intensiivpõllumajandusel, mis on hävitanud looduslikke stepikooslusi.
Kohati võib punajalg-pistrike pesitsuskohti olla vähendanud metsaraie ning künnivareste kolooniate linnastumine
ja häirimine. Levila põhjaosas vähendab toitumis- ja seega ka pesitsusvõimalusi lamminiitude kui kiilirohke
elupaiga kinnikasvamine.

Vähemalt Ungaris, Slovakkias ja Itaalias on arvukuse kiire languse peatamiseks paigaldatud arvukalt tehispesi,
mida punajalg-pistrik meelsasti hõivab. Sellega kaasneb muidugi nende pistrike sõltuvus tehispesade olemasolust ja
hooldusest [2]. Ungaris on punajalg-pistriku arvukus tänu tõhusale kaitsele tõusuteel (madalseis oli 2006. aastal) ja see võib olla üks põhjus, miks Eestiski liiki sügiseti järjest arvukamalt kohatakse [21].

Leviku ajalugu

Punajalg-pistriku asustusloost Eestis annab parima ülevaate linnuatlas [4]. Esimene märge selle liigi kohta meie
mail pärineb 18. sajandist Jakob Fischerilt, kelle andmeil „liik esineb Eestis“ [5]. 19. sajandi algul väitis Bernhard Meyer
[19], et liik „pole haruldane suurimais metsis Peipsi lähistel“ ja üks isend olevat Eestis ka lastud. Sajandi lõpu poole, 1880. aastal, märkis Valerian Russow siiski, et liik on siin regioonis haruldane ja otsingud Peipsi ümbruses jäänud
tulutuks. Küll aga väitis ta, et liiki on regulaarselt kohatud augustis rändel.
Samast perioodist on teada ühe paari pesitsus Kärde lähedal. Täpne leiuaeg ja -koht ei ole siiski teada, aga leiualaks o viitavad allikad märkinud Endla raba, mis klapib liigi biotoobieelistusega [26].
Samamoodi kui Russow, on teisedki autorid pidanud liiki 19. sajandi teisel poolel Eestis pigem haruldaseks [12, 17].
Esimene täpselt dateeritud pesitsusjuhtum pärineb 1875. aastast Läänemaalt Patsu rabast, paar oli pesitsenud maapinnal. Kurn on talletatud Stackelbergi ooloogilises kogus. Ka Oskar Kochi kogus on üks täpse leiuinfota kurn [3].
Eesti neljas teadaolev pesitsusele viitav vaatlus pärineb 1936. aasta hilissuvest, kui Tartumaal Verevi rabas (Sangla
soostikus) lasti vana isaslind ja kaks noorlindu, kuid linde olevat olnud alal viis või kuus. Kuna laskmise kuupäev
pole teada, siis pole välistatud, et tegemist oli rändeparvega, mitte pesakonnaga. Rändel vanalinde koos noorlindudega
on meil kohatud mitmel korral hiljemgi. Ometi on toonasele vaatlusele kõikides hilisemates allikates ilma igasuguse
ettevaatuseta viidatud kui kindlale pesitsusjuhtumile [7].

1947–1951 leiti Tallinna lähedalt kolm (Hillar Pärjassaar) ja Kakerdaja rabast üks (August Mank) punajalg-pistriku pesa, neist kahe leiu kurnad on hoiul Eesti loodusmuuseumis. Mõnes hilisemas kokkuvõttes pole neile pesitsustele mingil põhjusel enam viidatud. Kindlasti tekitab kahtlusi Kakerdaja raba täiskurna varane kuupäev: 8. mai 1948 [18]. Punajalg-pistrik saab kogu kurna munetud üldjuhul mai lõpus. Pealegi on üllatav, et üksainus vaatleja on Tallinna lähedalt kõigest viie aasta jooksul leidnud lausa kolm selle haruldase liigi pesa. Igaks juhuks kontrollisin
üle ka loodusmuuseumis talletatud kurnade munade mõõtmed ja need tõesti sobivad Eesti pistrikest kõige paremini punajalg-pistrikule.

1953. ja 1954. aastal teatati pesitsusjuhtumitest Pärnumaal Valgerannas [10]. Tuleb nõustuda linnuatlases esitatud
väitega, et kuni 1950. aastateni ei olnud Eesti rabade ja eriti siirdesoode linnustikku kuigivõrd uuritud [4], seega üks võimalik – või lausa peamine – punajalg-pistriku elupaik oli jäänud ornitoloogidel seiramata. 1956. aastal Puhatu soostikus männiõõnsusest leitud punajalg-pistriku pesa on ainuke teadaolev suluspesitsuse juhtum Eestis [13]. Selle üle ei tasu imestada, sest vareslaste pesi leidubki soolaamades vähe.

Puhatu soostik oli pikal ajavahemikul punajalg-pistriku regulaarne pesitsusala Eestis. 1968. aastal (osas [1] allikates
ekslikult 1970) leiti sealt lausa kolm paari soosaarel tegutsemas. Vähemalt ühe paari pesa asus varesepesas, teiste paaride pesi ei tuvastatud. Samalt alalt on pesitsusele viitavaid vaatlusi ka 1967., 1971. ja 1983. aastast.
Kindlaid pesitsusi on teada veel aastast Pärnumaalt Pikanõmmelt, kus kohati lennuvõimestunud pesakonda
[3], ja 1976. aastast Rääma rabast, kus pesakond oli varesepesas [15, 16]. Järgmine kindel pesitsusjuhtum (munadega
pesa) pärineb 1982. aastast Tartumaalt Varnja lähedalt, pesa asus taas vanas varesepesas [3]. Viimane kindlale
pesitsusele viitav vaatlus pärineb Puhatu rabast, kus vaadeldi pesa kaitsvat emaslindu 1983. aastal.

Kindlaid või tõenäolisi punajalg-pistriku pesitsusjuhtumeid on Eestis kokku registreeritud 16 juhul. Siinsete pesitsusleidude kõrgaeg jääb perioodi 1945– 1985, misjärel on liik Eestist pesitsejana kadunud. Liigi üldist käekäiku arvestades on see paraku ootuspärane.

Haudelinnuna haruldane

Sel sajandil võime punajalg-pistrikku Eestis pidada väga haruldaseks haudelinnuks. Ehkki linnuvaatlused on hoogustunud, pole kindlaid pesitsusjuhtumeid enam tõestatud. Nagu varasematest leiuandmetest nähtub, valib punajalg- pistrik Eestis enamasti pesapaigaks vana hallvarese pesa ja pesitsusbiotoobina eelistatakse siirdesooservade männikuid või mosaiikset kultuurmaastikku. Loomulikult tekib küsimus, kust peakski punajalg-pistrikud tänapäeval sooserva pesapaiga leidma, kuna hallvares ju loodusmaastikul enam peaaegu ei pesitse [4]. Pesitsusajal mais ja juunis vaadeldud punajalg-pistrikud on ilmselt sageli olnud rändeteed pikendavad hulkujad, mitte pesitsusterritooriumi hoidjad. Seega, pesitsusele viitavaks vaatluseks võib pidada kas tõestatud pesaleide või väga selgelt pesitsusterritooriumil tegutsevaid paare. Standardseid pesitsustõenäosuse hindamise koode, mida kasutatakse fooniliikide puhul (nt liik sobivas elupaigas = võimalik pesitsemine) peaks punajalg-pistriku ja ka muude harulduste korral vältima.

Läbiränne

Punajalg-pistriku kevad- ja sügisränne erinevad suuresti. Kevadel nähakse siin oma rändeteed pikendavaid isendeid, sageli teise kalendriaasta linde. Sügisrändel märgatakse Eestis oma pesitsusaladelt põhja ja lääne poole hajunud isendeid, kes valdavalt on noorlinnud. Arvukamalt kohtab sügisrändel punajalg- pistrikke Eestis hea pesitsusedukusega
aastatel ja siis, kui pesitsusaladelt ulatub meile kõrgrõhkkond ning valdavad
ida- ja kagutuuled [6]. Punajalg-pistrike rändest Eestis on kirjanduses infot avaldatud ainult lühiteadetena
[11, 14, 15, 20, 24]. Vaatlusstatistikas eristub selgesti andmete vähesus enne 21. sajandit (104 vaatlust, umbes
270 isendit). 21. sajandist on andmebaasi PlutoF talletatud umbkaudu 1300 vaatlust 3700–3800 isendist. 2000. aastate
tehti Eestis suur hüpe nii andmete talletamise, vaatlusvarustuse kui ka määramisteadmiste poolest ja punajalg-
pistriku vaatlused muutusid iga-aastaseks. Sealtpeale saab andmestikku palju paremini võrrelda, vähenenud on
vaatluste hulka mõjutav nn nädalalõpuefekt ja üksikute aktiivsete vaatlejate mõju. Nii saab paremini aimu liigi arvukuse
muutustest.

Info punajalg-pistrike sisselennu kohta levib nüüdisajal linnuvaatlejate seas kulutulena ja seda liiki minnakse teadlikult otsima.

Kui eelmise sajandi andmetes võib suurema sisserännu ehk invasiooni sügiseid oletada vaid mõne vaatluse põhjal, siis 2000. aastatel on peaaegu igal sügisel kohatud kümneid isendeid. Punajalg-pistrike invasiooniks võiks praegusajal pidada sisserännet, mis katab kogu maa, ja linde kohatakse mitukümmend, sageli parvedes. Suuremate invasioonide korral on isendite arvu väga keerukas hinnata, kuna mitu vaatlejat võib olla samast paigast kirja pannud erisuguseid arvukushinnanguid.

Mitmeid päevi ühel kohal püsiv parv võib selle käigus vahel laiemale alale hajuda: kui kahtlustasin oma
uuringus sellist olukorda, olen võtnud arvesse üksnes suurima loendustulemuse, mis tollest piirkonnast sügise jooksul
on saadud. Suure andmestiku järgi isendite absoluutarve oletades tuleb arvestada maastiku liigendatuse, rändeteede ja
piirkonna vaatlusaktiivsusega. Lõpptulemuseks saab läbirändajate arvu kohta siiski vaid miinimumhinnangu.

Rändevaatluste ajalugu

Kuni 20. sajandi algusaastateni on mitmeid isendeid vaadeldud ja lastud nii kevad- kui ka sügisrändel. Kevadiste
vaatluste hulk oli toona proportsionaalselt ilmselt suurem kui tänapäeval, kuna, nagu eespool öeldud, sügisel
kohatavaid noorlinde ei tuntud hästi ära ning sügisel ka vaadeldi vähem kui kevadel. Samuti on vanalindude kevadine
hundsulestik paremini äratuntav kui sügisene puhkesulestik. 21. sajandi vaatluste seas on kevadiste
vaatluste osakaal väga väike (7,8% 1114 vaatluse seast) ja nüüdisajal kohatakse kevaditi vaid üksikisendeid. Esimesi
saabujaid nähtakse meil aprilli lõpus ja hulkujaid kuni kesksuveni.

Varaseimad usaldusväärsed saabumisdaatumid on 24. aprill 2008 Kodesmaalt Pärnumaalt ja 27. aprill 2019 Tagamõisast Saaremaalt. Enne 20. aprilli kohatud isendid on ilmselt eksimäärangud ja vajaksid dokumenteerimist
(tõestusfotot). Ka Soome vaatluste puhul torkab selgelt silma tavapärane kevadine saabumisaeg 22.–25. aprilli paiku [27].
Hilissuvistest invasioonidest teatasid sajandi lõpus nii Russow [26] kui ka V. Romm [3], aga täpseid vaatlusaastaid
pole esitatud. Mitmeid dateeringuta isendeid on määratud ka 20. sajandi algusaastate jahisaagis. 1931. aasta sügisel
Tallinnas kohatud kaks rändeparve viitavad invasioonile, kuid mujalt Eestist ei ole tolle sügise kohta vaatlusinfot laekunud.

Suuremad sügisinvasioonid on kirjanduse põhjal aset leidnud 1939., 1954., 1958., 1972., 1996. ja 2005. aastal [20,
22, 24]. Kirjeldan neid alljärgnevalt. Kindlasti on suurem sügisinvasioon olnud 1939. aastal: vaadeldi 17 isendit
viies paigas. Seejärel on vaatlusi üsna napilt (välja arvatud ülalmainitud pesitsusvaatlused) ja alles 1954. aasta sügisel
on Lääne-Eestis kohatud kuut isendit [3]. Mõnes allikas mainitud 1958. aasta invasiooni kohta on teave puudulik. Leidub ainult üks vaatlus oktoobri keskpaigast, mis hilise kuupäeva tõttu äratab kahtlust [24]. Üsna selgelt invasioonile
viitav vaatlus pärineb 1972. aastast: 28. augustil vaadeldi Vihasoo–Viinistu vahelisel lõigul kuni 40 isendit [8]. Üllatav, et mujalt ei ole tolle sügise kohta vaatlusandmeid laekunud. 1979. aasta augustis nähti mitut isendit Abruka saarel,
kuid mujalt pole taas vaatlusi teada. Ilmselgelt on selliste vastuolude põhjus tolleaegne vähene vaatlusaktiivsus ja
üldine talletatud andmete vähesus. Nagu enne mainitud, tol ajal noorlinde veel hästi ei tuntudki, samuti oli linnuvaatlejaid vähe ning nad tegutsesid eelkõige kevadisel välitööhooajal. Seega võisid ka suuremad hilissuvised sisseränded tähelepanuta jääda. Järgneb taas pikk periood, mil vaatlusi on vähe ja mingeid selgeid invasiooniaastaid
ei eristu. Alles 1996. aastal registreeriti taas ohtralt sügisesi vaatlusi: linnuvaatlusvõistlusel Estonian Open osalenud Soome meeskonnad tabasid rändelaine tipphetke: Pärnu- ja Läänemaal kohati 24.–26. augustil 1996 punajalg-
pistrikke enneolematult palju, ligi sada isendit [22]. Vana kõnekäänu järgi on linnud seal, kus on head linnuvaatlejad:
kogenud vaatlejate suur hulk võis toona arve omajagu kergitada ja vaatlusstatistikat moonutada. Ent nimetatud
võistlust on peetud igal sügisel alates 1995. aastast ja 1996. aasta tõuseb invasiooniaastana siiski selgelt esile.

21. sajandi vaatluste seas eristuvad sügisinvasioonid 2002., 2005., 2007., 2010., 2014. ja 2017. aastal. Suurinvasioonid olid 2019. ja 2022. aastal, mille kõrval kahvatuvad kõik eelnevad aastad, kuna eelmised sügisrekordid ületati
kümnekordselt! Sügisinvasioonide algus ja tipp varieerub suuresti, olenedes ilmast ja piirkonnast, kust linnud meile saabuvad. Esimesi sügisrändureid kohatakse sageli juba juuli lõpus, kuid näiteks 2022. aasta suure sisserände ajal jõudsid linnud Eestisse alles augusti keskpaigas ja rändelaine tipnes kiirelt nädala-paariga. Viimaseid isendeid vaadeldakse kuni oktoobri alguseni, hiliseimaid on kohatud 13. oktoobril 2021 Undvas ja 10. oktoobril 2003 Säärel Saaremaal. Hämmastust tekitab novembril 1939 Tartu linnas kohatud isaslinnu vaatlus. Väidetavalt olevat teda
hästi vaadeldud ja lühike kirjeldus sobib liigi kohta. Kevad- ja sügisrände arvukuse vahel ei ole seost ilmnenud. Näiteks 2004., ja 2009. aastal kohati kevadel isegi rohkem isendeid kui sügisel.

Uku Paal (1979) on vabakutseline ornitoloog ja loodusgiid, Eesti linnuharulduste komisjoni liige.
Autor tänab Eerik Leibakut, Tiit Randlat ja Joosep Sarapuud.

1. Bird, Jeremy P. et al. 2020. Generation lengths of the world’s birds and their implications for extinction
   risk. – Conservation Biology34 (5): 1252–1261.

2. BirdLife International 2022. Species factsheet: Falco vespertinus. birdlife.org (07/09/2022).
3. Eerik Kumari kartoteek. Eesti Maaülikool.
4. Elts, Jaanus jt (koost) 2018. Linnuatlas. Eesti haudelindude
   levik ja arvukus. Eesti Ornitoloogiaühing.
5. Fischer, Jacob B. 1791. Versuch einer Naturgeschichte von Livland. Königsberg: bey Friedrich Nicolovius.
6. Goławski, Artur et al. 2017. Autumn Irruptions of Red-Footed Falcons Falco vespertinus in East-Central
   Poland. – Polish Journal of Ecology65: 423–433.
7. Härms, Mihkel 1937. Ornitoloogilisi märkmeid. – Eesti Loodus 5 (1): 24-25.
8. Kahru, Mati 1973. Punajalg-pistrikud Eestis. – Eesti Loodus 24 (4).
9. Keller, Verena et al. 2020. European Breeding Bird Atlas 2: Distribution, Abundance and Change.
   European Bird Census Council & Lynx Edicions, Barcelona.
10. Keskpaik, Jüri 1960. Huvitavamaid tähelepanekuid Pärnu ümbruse linnustikust. – Loodusuurijate Seltsi
    aastaraamat, 52. kd.
11. Klein, Aivo 1997. Soome linnumeeste röövlinnuvaatlustest Pärnumaal 1996. aastal. – Hirundo1: 28–30.
12. Koch, Oscar 1911. Übersicht über die Vögel Estlands. Reval und Leipzig.
13. Kumari, Aino 1966. Alutaguse rabade ja siirdesoode linnustikust. – Eesti Loodus 17 (2): 113–115.
14. Lelov, Eedi 1970. Kohtumisi haruldaste kulliliste ja kakulistega. – Eesti Loodus 21 (10): 610.
15. Lelov, Eedi 1988. Pistrike pesitsusaegsest levikust ja arvukusest Halinga statsionaaris 1978–1986. – Loodusevaatlusi
    1986/1: 82–87.
16. Lelov, Eedi; Laur, Tenno 1990. Kulliliste liigilisest koosseisust, levikust ja pesitsusaegsest arvukusest Edela-
    Eestis. – Loodusevaatlusi 1988, 1: 29–44.
17. Loudon, Harald 1909. Vorläufiges Verzeichnis der Vögel der russischen Ostseeprovinzen Estland,
    Livland und Kurland. – Ann. Museums Zool. Acad. St.-Petersbourg.
18. Mank, A. 1962. Vahe-Eesti põhjaosa linnustikust. ENSV Riikliku Loodusteaduste Muuseumi töid, I: 176.
19. Meyer, Bernhard 1815. Kurze Beschreibung der Vögel
    Liv- und Esthlands. Bei J. L. Schrag, Nürnberg.
20. Paal, Uku. Punajalg-pistrike invasioon Eestis 2005. a. sügisel. estbirding.ee 7.09.2022.
21. Palatitz, Peter et al. 2015. Breeding population trends and pre-migration roost site survey of
    the Red-footed Falcon in Hungary. – Ornis Hungarica23: 77–93.
22. Pettay, Timo 2004. Linnut Virossa – suomalaisten havainnot 1990–2004. Viron Lintuseura, Kotka.
23. Popov, V. V. 2000. The Red-footed Falcon Falco vespertinus in the Baikal Region. – Russkiy
    Ornitologicheskiy Zhurnal9 (123): 25–27.
24. Randla, Tiit 1971. Kulliliste ja kakuliste sügisesest läbirändest Ida-Baltikumis, eriti Eesti NSV-s. – Lindude rändest Eestis. Ornitoloogiline kogumik V: 187–199.
25. Randla, Tiit 1976. Eesti röövlinnud. Kullilised ja kakulised. Valgus, Tallinn.
26. Russow, Valerian 1880. Die Ornis Ehst, Liv- und Curland’s: mit besonderer Berücksichtigung der
    Zug- und Brutverhältnisse. – Archiv f. d. Naturkunde Liv-, Ehst-und Kurlands. Dorpat.
27. Tiira: www.tiira.fi (01.12.2022).