„Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi,” laulab Jaan Tätte, pahandades rändlindudega, kes igal sügisel parvedesse kogunevad ning soojade päevade lõppu kuulutavad. Tõrelda pole mõtet: kui linnud vähegi saaksid, siis nad ei läheks, sest ränne on ohtlikem aeg nende elus.
Kõik linnud liiguvad oma elu jooksul ühest kohast teise. Noored lahkuvad sünnipaigast paremat elu otsima. Invasiivsed liigid vallutavad uusi maid ja meresid. Need liikumised on aga vaid ühes suunas, tagasi ei pöörduta – vähemalt korrapäraselt mitte.
Tõeliseks rändeks peetakse sellist minekut, kust on plaanis ka naasta: korrapärast, aastaajast olenevat liikumist kahe elupaiga vahel. Maailma 10 000 linnuliigist rändab ligi viiendik, umbes 1800.
Rände pikkus erineb liigiti tunduvalt. Mõned linnud rändavad vaid pisut, justkui moepärast, leppides lihtsalt veidi pehmema kliimaga. Näiteks metsvindid lendavad meilt talvituma Taani; kui viitsivad, siis ka Prantsusmaale.
Sõna-sõnalt võtab lõunamaale minekut aga näiteks randtiir, kes pesitseb Arktikas ja talvitub Lõuna-Aafrikas või koguni Antarktikas. Pesitsuspaikade ja talvekorteri vaheline teepikkus on seega üle 17 000 kilomeetri, ja kuna linnud ei rända otse, siis võib rännutee olla isegi 30 000 kilomeetrit. Ning kevadel tuleb tagasi ka tulla!
Nii pikaks rännuks on tiirudel vähemalt kaks põhjust. Esiteks näevad nad siis võimalikult palju päevavalgust, elades polaarpäeva piirkonnas kord ühel, kord teisel pool maakera. Teiseks on Atlandi ookeani lõunaosa, eelkõige Weddelli meri, väga rikas randtiirude põhitoidu, hiilgevähkide poolest.
Ritta, ritta, kurekesed!
Kuupäev: