Looduseuurijate elu välitöödel on enamasti küllaltki rutiinne. Ent selles on siiski omajagu põnevust, sest kohalik loodus ei väsi üllatamast, tekitades teinekord surmahirmugi. Teravmägedel lisavad elule vürtsi jääkarud.
Tekst: LAURI LAANISTO
Sammusime neljakesi mööda kunagist autoteed, mis nüüdseks on kohati vaevu aimatav. Tee kulgeb ligi 400 meetri kõrgusel mäenõlval ja juhatab meid Pyramidenist Poola uurimisjaama poole. 1910. aastal rootslaste rajatud, ent 1927. aastal Nõukogude Venemaale müüdud Pyramideni linna hülgasid venelased alles 1998. aastal. Söekaevandamine ei tasunud enam ära ning kaevurid ja nende perekonnad, kokku tuhatkond inimest, pandi Arhangelskisse suunduva laeva peale.
Vaid paarikümne aastaga on peaaegu kõik ümbruskonna teed muutunud täiesti läbimatuks. Kohati on maastik veel konarlikum kui paikades, kus ei ole kunagi teed olnudki. Iga paarisaja meetri tagant jookseb mägedest alla mõni ajutise või püsivama loomuga vooluvesi, suuremad iga paari kilomeetri tagant. Need viivadki kevaditi teed minema, pööravad pahupidi terved mäenõlvad.
Kive, mille otsas tuleb turnida, leidub eri mõõdus: alates korvpallisuurustest kuni toeka tugitooli mõõduni. Liikusime nendel rahnudel kiirelt edasi, sest all rannal oli jääkaru üles ärganud ja loivas (ilm oli Teravmägede suve kohta palavavõitu, oma 15 soojakraadi) samuti Poola uurimisjaama poole. Küsimus oli, kas jõuame meie enne sinna varju või jõuab tema, aga see seaks meid kehva olukorda.
Muretu kuvand sai otsa
See ruttamine oli ootamatu. Kuidas siis nii? Olin juba kuuendat korda Teravmägedel, aga jääkaruga ei olnud kordagi kokku puutunud. Jälgi olin küll näinud ja seejuures üsna värskeid. Poleks arvanud, et pärast 14 tundi kestnud välitööpäeva tuleb tempot lisada, et eluga pääseda.
Minu senine kuvand pani uskuma, et minuga koos välitöödel olles ei ole jääkaru pärast vaja muretseda. Esimest korda käisin Teravmägedel 2008. aastal ja siis ööbisime telgis. Longyearbyeni spordipoest olid kõik relvad välja üüritud, seetõttu ei olnud meil enesekaitseks isegi püssi. Saime kasutada ainult pastapliiats-peletit: kui nupule vajutada, tulistas see välja paari sentimeetri pikkusi ilutulestikuplärtsatusi. See oli ainus karupeletusvahend, millele meie rahakott toona peale hakkas. Seda ei läinudki vaja; peleti on juba aastaid seisnud kodus kirjutuslaua sahtlinurgas.
Õigupoolest oli sama karu meid päev otsa kiusanud. Minu välitööd olid sel päeval põhiliselt tehtud ja kavatsesime minna vaatama Petri katseala, mis asub baasist kümmekonna kilomeetri kaugusel. Teekond sinna tähendanuks tund aega turnimist mööda mäenõlva rusukaldeid Pyramidenisse ja sealt veel kolmveerand tundi edasi, kuni Pyramidenit joogiveega varustava tehisjärveni.
Jääkaru köögis
Jõudsime viimase ja veidi laugema mäe otsa, kust avanes vaade Pyramideni linnale. Künkalt alla ronides jõuab kohe sadama juurde. Meil oli vaja sealt läbi käia, sest sadamas asub konteiner, kus hoiame ületalve mõningaid teadustöövahendeid: kõiksuguseid proovivõtukotte ja -topse; naelu, grillvardaid, aerosoolvärve ning muud säärast, millega uurimisalasid ja -objekte märgistada ning piiristada.
Ühtlasi hoian ma seal väetisevarusid, sest muu hulgas on mul Teravmägedel üks väetuskatseala, aga saarel on väetist peaaegu võimatu saada: lennukisse sellega ei lasta ja kohapeal seda ei müüda, sest siin ei tegele keegi aiandusega. Kujutage ette: see saarestik on Eestist poolteist korda suurem, aga seal ei ole arvatavasti mitte ühtegi muruniidukit ega trimmerit!
Ent meil ei lastud sadamasse minna. Politseikopter oli ees ja tee tõkestatud. Nimelt oli hommikul üks jääkaru Pyramidenisse sattunud, kohaliku haldushoone esimese korruse aknast sisse roninud ja jõudnud kööki, oma unistuste epitsentrisse. Loom oli söönud kõhu head-paremat täis ja lonkinud seejärel sadamasse kai äärde magama. Otse meie konteineri kõrvale. Oleksime talle suisa sülle jalutanud, kui helikopterit ei oleks ees olnud.
Jätsime konteinerikäigu hilisemaks ja pärast väikest arutlust politseinikega suundusime ikkagi Petri katseala poole. Korravalvurid olid veendunud, et kui jääkaru hakkab liikuma, siis tõenäoliselt teisele poole. Aga kui peakski meie poole tulema, siis nad teavad, kus me oleme ja tulevad appi.
Tegime rahumeeli terve päeva välitöid, spordipoest üüritud sileraudne püss ja raketipüstol signaalrakettidega mõistagi kaasas. Rääkimata raadiosaatjast, millega oli võimalik Pyramideniga ühendust võtta.
Tagasiteel nägime Pyramidenis ühe laohoone juures töölisi askeldamas ja kasutasime võimalust küsida jääkaru järele. Olevat teine pool päeva põõnanud ja seejärel mööda rannikut edasi liikunud: meie baasi poole. Oma konteineri juures avastasime, et eelmisel päeval tšehhide toodud väetisekotid olid puruks kraabitud, samuti oli karu proovinud pastapliiatseid, proovivõtukotte ja muud välitööde pudipadi. Aerosoolideni ei olnud tema uudishimu õnneks ulatunud.
Tähelepanu, start!
Teades, et jääkarud hoiavad pigem rannikule, eriti veel sellise lõõsaga, hakkasime mööda mäenõlvu tagasi uurimisjaama minema. Kõndisime vaikuses, igaüks oma mõtetes. Minu mõtted keerlesid jääkaru ümber: me sammume jälle, seekord täiesti teadlikult tema poole! Ta on varahommikuse kõhutäie kindlasti ära seedinud ja otsib uut ninaesist. Lihtsalt läheme surma! Kuna keegi suud lahti ei teinud, ei hakanud minagi kahtlusi jagama.
Äkitselt hakkas raadiosaatja plärisema, kutsudes kõiki ümberkaudseid. Kõne tuli meie Petuniabukta lahesopis liikuvalt jahilt. Nad ei soovinud ennast lähemalt tutvustada, vaid nimetasid end muretsevateks ja abivalmis kodanikeks. Sellised eufemismid tiivustavad fantaasiat, isegi surmasuu vahetus läheduses. Nad andsid teada, et vene söekaevurite kunagiste suvitusmajakeste juures rannal lesinud karu on üles ärganud. Olles pisut õhku nuhkinud, nagu kaaludes, mis suunas minna, hakkas loom tasapisi uurimisjaamade poole liikuma.
Venelaste ammu hüljatud puhkekeskus paikneb ligikaudu poole kilomeetri kaugusel Tšehhi ja Poola uurimisjaamast, kuhu meiegi teel olime. Need jaamad rajati aastatel 2016–2017 mõnemeetrise vahega Venemaa valdusalale, mis oli saadud venelaste käest tasuta rendile 99 aastaks (kui õigesti mäletan). Enne seda töötasid Tšehhi polaaruurijad nendes kahes vene söekaevurite suvitusmajakeses, aga poolakatel on ainuüksi Teravmägedel viis polaarjaama.
Kuna jaamad asetsevad vahetult kõrvuti, ergastab karu tulek küllaltki sündmusvaest polaarjaamaelu tublisti: lahti läheb rahvustevaheline nagin, mis kohati jõudis kiuslikkuse poolest hea ja halva maitse piirile.
Värske teave karu liikumise kohta oli meil nüüd olemas. Kuuldamatu stardipauk oli antud. Käisime enne otsustavaid hetki kiiresti asjal ära, kohendasime kotirihmu ja kõike, mille olime enda külge kinnitanud. Sealhulgas tulirelvad, mis nüüd ära laadisime. Meie rühm, lihhenoloogiateadur Kristiina Mark, loodusturismi doktorant Piia Jaksi ning kaks taimeökoloogiavanakest, tšehh Petr Macek ja mina, hakkas senisest märksa tõtlikumal sammul astuma. Leppisime kiirelt kokku, kes edastab viimased sõnad kolleegi lähedastele. Minna oli veel umbes pool tundi, karul oma tatsuva tempoga umbes niisama palju. Temal ei olnud vaja nõlvu pidi üles ega alla ronida: ta sai liikuda mööda tasast kruusaga kaetud mereranda. Meil jäi üle üksnes loota, et ta ei olnud meie helitut stardipauku kuulnud.
Varjeks kuum konteiner
Niisiis, keerasime meid ootavale hukatusele vindi peale. Ei mäleta, millal oli samm mulle viimati nii kerge tundunud. Liikusime vaikides, kuid juba kostis hingeldamist. Baasidele lähemale jõudes nägime, et mõlemas jaamas olid mehed binoklite ja muude püssitorudega katusel.
Viimane pool kilomeetrit teekonnast kulges mäest alla mööda tasast hõreda taimkattega nõlva. Pinnas oli jalge all nagu pehme tartaan. Mingil ajal muutus meie kiirkõnd iseenesest sörgiks. See tundus loomulik ja ainuvõimalik ning üle pika aja (pärast lapsepõlve) kummaliselt mitteväsitava tegevusena. Mind valdas tunne nagu ühes ammuses Heinsaare novellis „Õhtupoolik Ulrike von Altlandiga“ (vt Vikerkaar 1999, nr 2–3). Pärast pikka päeva ja niigi suuri läbielamisi olime heitnud endalt tsiviliseerituse rüü ja rühkisime primitiivse väsimatusega lähituleviku poole, mis tõotas tulla seiklusrohke.
Jõudsime baasi mõned minutid enne karu saabumist. Kõik kolm eestlast saadeti Poola baasi köögikonteinerisse ja kästi uks seestpoolt haaki panna ning aknakatted alla tõmmata. Ülejäänud püsisid katusel, Petr ronis ka sinna.
Poolakad olid parasjagu teinud köögis n-ö sauna. See tähendab, et ajupuuga köetakse pliit kuumaks ja aetakse sellel vesi leigeks, seejärel tassitakse vesi pesunurka ja küüritakse ennast puhtaks. Lihtne pesunurk asub elamiskonteinerite vahel, peavarjuks varikatus. Pesemisvõimaluste poolest on poolakad tšehhidest kaugel ees. Tšehhide pesunurk asub baasist paarkümmend meetrit eemal ja on kahelt poolt seinaga varjatud: pilkude eest küll eemal, aga tuultele valla. Tšehhid korraldavad pesupäeva tavaliselt siis, kui päike on öö läbi säranud (st on olnud pilvitu): siis on järgmisel päeval n-ö sooja vee päev. Ka vett on neil päevil rohkem, sest päike soojendab lund ja liustikke ning jõekesed on tuntavalt veerohkemad. Kui öösel on pilvine, siis on tulekul külma vee päev ja keegi ei kipu seina taha pesema. Ükskord mõõtis baasis töötav hüdroloog ära, kui palju erineb veetemperatuur sooja ja külma vee päevadel. Külma vee päeval oli veetemperatuur 2,2 ja sooja vee päeval 2,4 kraadi. Ütle veel, et inimene ei ole võimeline tunnetama väikseidki muutusi keskkonnas!
Niisiis olime paar viimast tundi olnud võhmal igaühe sees põlenud eksistentsileegist, soojast ilmast ja lõpuks lausa jooksutempost. Kinni kaetud akendega ja kuumaks köetud konteineris tekkis ahistav õhupuudus. Leemendasime laiuskraadi kohta täiesti kohatult. Aga see ebamugavustunne läks meelest, kui karu oli jõudnud nägemisulatusse.
Uudistaja meie õuel
Tõstsime aknakatte paari sentimeetri jagu üles ja jälgisime olukorda. Tegu oli üsna suure isakaruga, keda näis ajendavat pigem uudishimu kui nälg. Ta ei olnud sugugi kõhn erinevalt näiteks tollest karust, kes mõned aastad tagasi oli Longyearbyenis inimese tapnud ja seejärel
maha lasti. Temagi oli vähemalt kahe meetri pikkune isane, ent kui ta pärast ära kaaluti, ilmnes, et ta oli napilt üle 80 kilogrammi raskune. Näljast meeleheitele aetuna oli loom tõenäoliselt tulnud linna süüa otsima.
Meie hoovile sattunud jääkaru uuris jaama lähikonnas kõiki kaste ja vaate. Need olid tühjad või haisesid diislikütuse järele. Seejärel tuli ta kahe jaama vahelisele kitsale alale, kuhu avanes ka aken, mille kaudu teda piilusime. Karu tõusis püsti ja uuris tšehhide köögikonteineri akent. Küllap ta tundis aknatihendite kaudu mingit lõhna. Meie peade kohal käis poolakate ja tšehhide vahel kiire arutlus ja peagi kostis hoiatuslask. Poolakad ei jätnud kasutamata heanaaberlikku võimalust ja põrutasid signaalraketiga ühe korraliku mõlgi otse tšehhide baasi seina. Need kärgatused panid karu võpatama ja ta eemaldus üsna kiirel sammul, liikudes edasi laheotsa poole.
Käis külas teistelgi
Mõni päev hiljem, kui meie välitööd Petuniabuktas olid lõppenud ning sõitsime Pyramideni sadamast väljunud turistilaevaga parasjagu Longyearbyeni poole, tuli meie juurde prantslasest tütarlaps. Ta oli kohe eemalt aru saanud, et me ei ole turistid, vaid teadlased. Üldiselt on seda üsna lihtne taibata: turistidel on alati säravpuhas moodne polaarvarustus. Teadlaste hilbud ning muud kodinad on tavaliselt luitunud ja kulunud, pidevast põlvitamisest ja muust säärasest omajagu määrdunud.
Ilmnes, et neiu on samuti teadlane: õppis Tromsø ülikoolis järeldoktorantuuris ja uuris Teravmägedel sealse endeemilise põhjapõdraliigi geneetilist ajalugu. Ta oli koos oma juhendajaga veetnud mõned nädalad Petuniabukta kandis, ent üleval mägedes ühes vanas jahionnis. Kurtis, et terve nädala ei saanud välitöid teha, sest seesama karu tiirutas päevi onni ümbruses, püüdes mitu korda sisse tungida.
Minult küsitakse õige tihti, miks ma käin nii kaugel, et taimi uurida. Nagu Eestis neid vähe oleks. Loodan, et see lugu annab küsimusele hea vastuse.
LAURI LAANISTO (1978) on ökoloog ja tõlkija, Eesti maaülikooli makroökoloogia professor ja teaduste akadeemia Arktika uuringute uurija-professor.