Tekst ja fotod: Arne Ader
Aia pesakastiasukana on vaenukägu pigem vähe tuntud. Ometi on temalgi huvi selliste majakeste vastu.
Tunamullu lehekuu esimesel päeval nägin koduaknast, kuis üks vaenukägu – suure tõenäosusega isaslind – laskus naabri kuuriseinal asuva kuldnokapesakasti lennuavale (foto 1). Haarasin siis kaamera ja läksin õue vaatama, mis seal täpsemalt toimub.
Oligi nii, et ilusa tutiga lind oli võtnud nõuks ümbruskonna pesakastid üksipulgi läbi uurida. Umbes viie minuti jooksul käis ta kahes kuldnokapesakastis ning üritas siseneda väikese lennuavaga tihasepesakasti, mis paiknes pihlapuul (foto 2). Tõsi küll, viimatine katse tal ebaõnnestus, sest kolme ja poole sentimeetrisest avausest vaenukäod läbi ei mahu.
See tihasele mõeldud majake asus minu enda aias. Tol kevadel seal pesitsejaid ei olnud. Seetõttu otsustasin pesakasti asendada vaenukäole sobilikuma vastu; ehitusjuhised leidsin veebist. Peljates kalli külalise tulekut maha magada, paigaldasin vastvalminud vaenukäomaja juurde veebikaamera.
Vaenukäo käigud maja juurde
Tol 2021. aasta kevadel jäid tuttava vaenukäo edasised toimetamised siiski vaenukäomajast eemale. Ent oodatud hetk saabus aasta pärast, lehekuu neljandal päeval.
Siis selgus, et uut tüüpi pesakast meeldis vaenukäole väga. Tutiga lind ei kiirustanud siit kuskile: käis muudkui tähtsal moel sisse ja välja (foto 3), istus lennuaval ja sättis sulgi majakese kõrval asuval pihlaoksal.
Teist korda tuli ta pesakasti juurde nelja päeva pärast, ent siis oli tema visiit lühike. Ilmselgelt oli lind ikkagi kuskil mujal parema pesitsuskoha leidnud ja vahest juba pesitsemagi asunud. Vaenukäolaulu kuulsin siinmail endiselt peaaegu iga päev, tema „up-up-up, up-upup“ lausa kumises kõrvus!
Rajakaamera terav silm registreeris kevade jooksul mõistagi ka kõik teised linnud, kes olid tulnud vaenukäomaja uudistama. Need oli rasvatihane, kodu- ja põldvarblane, väänkael, punarind, lepalind, must-kärbsenäpp ja kuldnokk.
Jäi mulje, et seesugust suurema õõnsusega pesakasti veidi kardetakse. Esmalt läheneti hästi ettevaatlikult ja enamasti ei sisenetud kohe, vaid piiluti avausest sisse ning tõmmati siis pea järsult tagasi. Õõnsuste puhul ei tea ju iial, missugune tont seal sees võib olla!
Foto: Margit Mõttus
Esialgu oli veidi kahju, et vaenukägu talle ehitatud majakest omaks ei võtnud. Ent 20. mai vihmane öö muutis arvamust. Ööpimeduses, veidi enne keskööd, saabus metsnugis ja libises ilma pingutamata sisse pesakasti 6,5-sentimeetrisest lennuavast, kontrollis maja üle ning väljus pettunult (foto 5): hamba alla panna ei olnud midagi. Kes iganes oleks sellesse pesakasti pesitsema jäänud, oleks sel ööl kurva lõpu leidnud!
Pesakast võib arvukusele kaasa aidata
Südasuvel sattusin mõnel korral taas vaenukägudega kokku (foto 4). Nende pesitsus oli õnnestunud, vaenukäopaaril oli vähemalt neli lennuvõimestunud poega. Üks poegadest sattus aiamurul hulkuva kassi hammaste vahele, ent tänu meie pere kiirele reageerimisele õnnestus ta imekombel päästa (foto 6).
Esialgne vaenukäomaja tuleb nüüd ümber ehitada, kusjuures lennuava teen viiesentimeetrise, mis sobib kuldnokkadele. Vaenukägu võib esmapilgul näida kuldnokast suuremana, ent tegelikult on see võimsast tutist ja laiast sabast tingitud silmapete.
Vaenukäomajadega maksab kindlasti katsetada mujalgi, kus need sulelised on liikvel. Mitmel pool Euroopas on just pesakastide abil suudetud selle linnuliigi arvukust suurendada.
Arne Ader (1963) on vabakutseline loodusemees ja loodusfotograaf.