Tekst, fotod ja videod: Arne Ader
Rajakaamera võimaldab meil heita pilgu eluslooduse tegemistele, mis muidu nägemata jääks. Sel korral seadsin kaamera üles kuldnokkade pesakasti juurde.
Tunamullu märtsi viimasel päeval paigaldasin Hinnomäe õue remmelgale kuldnoka pesakasti. Lootsin, et see toob siiamaile taas kuldnokalaululise kevade. Viimased kuldnokkadele sobilikud pesaõõnsused olid siit kadunud mõnikümmend aastat tagasi, kui sai otsa vanade pärnade elu. Ühtlasi tundus olevat põnev teada saada, kas ja kui kiiresti kuldnokad uue pesitsusvõimaluse avastavad. Seepärast seadsin pesakasti juures üles rajakaamera.
Sel märtsiõhtul, kui parajasti pesakasti puu külge kinnitasin, maandus lähedal asuva saarepuu latva väike kuldnokasalk. See oli lootust andev märk, et keegi saabunud lindudest tuleb peagi ka pesakasti uudistama.
Järgmise päeva ennelõunal saabusidki pesakasti juurde esimesed ülevaatajad ja ootuspäraselt olid need just kuldnokad. Hea kombe kohaselt sisenes pesaõõnsusse esimesena isaslind ja hakkas seal viivitamatult laulma. Napi kuue sekundi pärast järgnes talle emaslind, kes hindas pesakastist avanevat väljavaadet ning naaskeldas nokaga lennuava servi. Siitpeale sai sellest kohast kuldnokapaarile kodu järgnevaks kümneks pesitsusnädalaks.
Pesakasti asustamise päeval sai kuldnokaisandast õue kõige innukam laulik (foto 1). Oma vilistamisi eelistas ta ette kanda nii pesakasti ees kui ka selle sees. Tema lauluoskus oli üpris silmapaistev: liigiomase vilistamise sisse põimis ta osavalt etüüde vainurästalt, karmiinleevikeselt, peoleolt, hallvareselt, hakilt, suurkoovitajalt, kiivitajalt, sinikael-pardilt, põldlõokeselt ja ei tea kellelt veel. Laulikule ainuomaselt haakusid mõned teemad põnevalt, näiteks läks kiivitaja moodi luikamine igal korral üle sinikael-pardi karedavõitu prääksumiseks.
Esimese päeva õhtupoolikul, kui kuldnokaisand oli lõpuks pikema laulupausi teinud, tuli pesakasti uudistama puukoristaja (foto 2). Linnuke piilus kogunisti kolmteist korda järjest läbi lennuava pesakasti sisse, enne kui söandas lahkuda.
Kolmanda päeva hommikul maandus pesakasti esiküljele väike-kirjurähni isaslind. Kuna kuldnokaisand saabus parajasti esimese nokatäie pesamaterjaliga, pidas rähn õigemaks eemale lennata. Siiski jäi ta mõneks ajaks pesakasti ümbrusse kuldnokkade tegemisi uudistama (foto 3).
Täbaram häireolukord tekkis siis, kui pesakasti lähedale ronis orav. Nüüd tegutsesid pesakasti kaitsel innukalt mõlemad vanalinnud. Kas orav ka kuldnokaisanda nokateravust tunda sai, seda ei õnnestunud jälgida. Isaslinnu pikeerimised olid igatahes piisavalt kurjakuulutavad, nii et orav hüppas puu otsast lumele ja lahkus joostes.
Neljandal päeval, kui kuldnokapaar hakkas juba hoogsamalt pesa ehitama (foto 4), leidis aset juhtum, mille tagamaad jäid pisut ähmaseks. Kui kuldnokaisand parajasti innukalt pesakastis laulis, maandus selle katusele võõras emaslind, kes näis olevat võlutud õõnsusest kostvast laulust. Võõras lind käitus moosivarga kombel: arglikult proovis ta eri suundadest läbi lennuava sisse piiluda. Lõpuks võttis uudistaja julguse kokku ning lendas pesakasti lennuavale. Nüüd selgus omakorda see, et sissetungikatset oli kusagilt kõrgemalt jälginud üks teine isaslind, kes äkilise sööstuga emaslinnu sissetungiplaani nurjas (foto 5).
Kuldnokkade pesitsust ei olnud mul võimalik otsast lõpuni jälgida, ent siiski salvestasin pesa juures toimuvat ka pesitsuse viimasel nädalal. Muu hulgas õnnestus siis jäädvustada ühe poja väljalend pesast. Tema start lennuavalt leidis aset sedavõrd ootamatult, et lennuaval toitu pakkuval emaslinnul tuli kõrvale põigata: muidu jäänuks ta õhku tõusvale linnupojale ette (fotod 6 ja 7).
Selle äkilise lennu tagantkihutaja oli teine kuldnokapoeg, kes ise lennuava poole trügis ja eesolijat pisut tagant tõukas. Kellele andis kuldnokaemand toidu? Selle sai ikkagi esimene poeg hea lennusoorituse eest!
Arne Ader (1963) on vabakutseline loodusemees ja loodusfotograaf.
KUIDAS ERISTADA EMAS- JA ISASLINDU?
Kirjutise tähelepanelikul lugejal võis tekkida küsimus, kuis on võimalik rajakaamerapiltide järgi kuldnokkadel vahet teha. Kuldnoka sugupooli eristades on mitmest tunnusest vahest olulisim panna tähele nokatüviku värvi. Muu hulgas tasub jälgida isendite käitumist, mis samuti aitab teha vahet omadel ja võõrastel. Jutuks olnud kuldnokapaari puhul aitas emaslindu ära tunda seegi, et tema vasakus jalas oli metallrõngas.
Selleks et kuldnoka sugupooli eristada, vaata hoolikalt lindude nokatüvikut. Isaslinnul (vasakul) on see sinakas, emaslinnul (paremal) on tüvik roosakas või valge. Üldiselt on isaslinnu sulerüü läikivam ja emaslinnu oma täpilisem. Ent sulerüü läige oleneb suuresti ka valgusest.
Looga seotud isaslinnu laulu ja ka emaslinnu häälitsust saab nautida siin:
Väike-kirjurähni külaskäiku saab vaadata siin: