Hinnomäe pooleteise hektari suuruses kuusikus pesitses 2022. aasta suvel kaks paari hallkärbsenäppe. Ühe pesa juures jälgisin linnupere toimetamisi alates poegade koorumisest kuni väljalennuni ehk täpselt kaks nädalat.
Tekst ja fotod: ARNE ADER / loodusemees.ee
Murdunud remmelgas poegadele hälliks
Metsaservades kasvavaid raagremmelgaid hindab kõrgelt iga metsamees ja mesinik: varakevadel puhkevate urbade ajal on need puud nektaritoiduliste putukate lemmikud! Aga see ei ole veel kõik, mida raagremmelgatel on pakkuda. Kui tuul mõne remmelga murrab, jääb puu ladvaosa sageli tüükaga seotuks ning mitut liiki metsalinnud oskavad tekkinud moodustistes näha mõnusat katusega pesaalust.
Hinnomäe kuusiku lõunaserval murdunud raagremmelgas andis pesitsusvõimaluse hall-kärbsenäpi paarile. Suvise pööripäeva järel oli nende tagasihoidlikus pesas neli muna (foto ①), millest juulikuu 7. päeval koorus neli linnupoega (foto ②).
Esimestel elupäevadel toitsid linnuvanemad tillukesi poegi väiksemat kasvu putukavastsetega, mida nad enne toidu üleandmist noka vahel muljusid. Emaslind, kes tegeles suure osa ajast poegade soojendamisega, võttis pesal olles vastu ka isaslinnu püütud saagi ja serveeris selle poegadele ise.
Isaslinnu kihk poegadega lähedases kontaktis olla oli märkmisväärne. Aegajalt jäi ta pesaservale imetlema, kuis pisikesed pojad söövad. Tema kaasa oli piidlemise suhtes mõnikord tõrjuv. Tuli isegi ette, et ta surus uudishimuliku isanda lausa jõuga pesaservalt eemale (foto ③).
Kui pesa lähedusse ilmus mõni võõras, litsus kärbsenäpi-emand end madalale pesalohku, hoolikalt varjates selles kükitavaid poegi.
Kes on ema, kes isa?
Sulerüü põhjal on peaaegu võimatu hall-kärbsenäppide sugupooli eristada. Kui aga peale välimuse jälgida ka lindude käitumist, saab sugupooltel pesa juures siiski vahet teha. Öösiti ja ka päeval soojendas poegi ainult emaslind. Seda teades oli võimalik emase ja isase iseärasusi paremini tundma õppida.
Kärbsenäpi-emanda sulerüü triibud olid veidi hajusamate servadega ja nokk veidi peenem kui isaslinnul (võrdle foto ④ ja foto ⑤). Emaslind lähenes pesale enamasti lõunakaarest, kuid isand eelistas sinna lennata põhja poolt. Silma jäi veel see, et pesa juures tegutsev emand oli palju sagedamini erutatud, millest andis märku tema kohevile aetud peasulestik.
Tüütud, aga maitsvad sääsed
Kuusikus pesitsev hall-kärbsenäpipaar õigustas igati oma liiginimetust: mõlema vanalinnu nokas võis märgata nii kärbseid (foto ⑥) kui ka teisi kahetiivalisi. Poegadele toiduks toodud putukatest jäid silma veel pisemad liblikad (foto ⑤) ja kiilid.
Näpipere öine elu meenutas pärani uksega telkimist sääserikkas metsas. Esimesel elunädalal hoidis aga linnuemand poegi enda kõhu ja tiibade all, mistõttu sääskede võimalused verd imeda olid kaunis kasinad. Ise pidas ta sääsejahti ka öisel ajal, piirdudes vaid pesa vahetusse lähedusse maandunud isenditega. Suveöö paaril pimedamal tunnil said siiski pigem sääsed oma tahtmise.
Umbes nädalavanuselt, kui linnupoegade sulestik oli juba sääsekindlam, kärbsenäpi-emand enam tervet ööd pesal ei veetnud. Seesugust võimalust kasutas sääskede seltskond usinasti: roniti uljalt linnupoegade sulestikus, otsides paljamaid kohti, kust suised läbi naha saaks pista (foto ⑦).
Kärbsenäpid ja sääsed on metsa aineringes üksteisele tarvilikud. Kärbsenäpid söövad sääski ja sääsed imevad kärbsenäppide verd.
Iseseisvus tuleb ruttu
Alates 11. elupäevast ei ööbinud emaslind enam pesal. Egas ta sinna enam mahtunudki, sest neli noort kärbsenäppi täitsid nüüd tihedalt pesalohu. Kaks suuremat poega lendasid pesast välja 13. elupäeval, ülejäänud kaks järgnesid järgmisel hommikul (foto ⑧). Kõik remmelgatüüka hällis sirgunud linnupojad lennuvõimestusid!
Loo lõpetuseks tasub tulla tagasi remmelgate juurde: hoidkem neid, ja kui remmelgad tormis murduvad, siis tasub puud jätta mõneks aastaks lindude kasutusse, enne kui küttepuudeks teha!
ARNE ADER (1963) on vabakutseline loodusemees ja loodusfotograaf.