Tekst: PILLE TOMSON
Aastal 2021 siseministri määrusega kinnitatud „Maastiku kontrollitud põletamise nõuded ja kord“ näeb ette võimaluse korraldada looduskaitse huvides kontrollitud maastikupõlenguid. Metsatulekahjusid juhtub niigi, miks on vaja veel midagi eraldi põletada?
Kontrollitud põletamine on maailmas laialt levinud. Selleks et saada põllumaad, pannakse praegusajal metsale tuli otsa troopikamaades, kuid varem oli see levinud peaaegu kogu maailmas. Suurt tähelepanu on pälvinud Kagu-Aasia troopiliste metsade põletamine, mis kahjustab elurikkust ja süsinikubilanssi, ja Amazonase metsade raadamine tule abil, et laiendada põllumajandusmaid.
Teine moodus on kontrollitud põletamine, ennetamaks ulatuslikke tulekahjusid. Piirkondades, kus on pikad kuivaperioodid, tasub metsavarist korrapäraselt põletada, siis see ei kogune ja kontrollimatu kahjutuli ei saa laialdaselt levida. Igal aastal kuuleme katastroofilistest nädalaid kestvatest metsatulekahjudest eri piirkondades. Seetõttu põletatakse järelevalve all maastikku näiteks Kanadas, USA-s ja Austraalias, aga ka Vahemere maades. Kiimamuutuste oludes põuaajad pikenevad, maastikupõlengute oht suureneb ja kontrollitud põletamine muutub üha aktuaalsemaks.
Looduskaitse seisukohalt on tähtis põletada neid kooslusi, mida on tavapäraselt tule abil hooldatud, Euroopas näiteks nõmmekooslusi ja rohumaid. Paljudes riikides traditsiooniline nõmmede ülepõletamine aitab hoida neid kooslusi, samas tagavad kanarbiku noorenenud võrsed parema toidubaasi jahilindudele ja lammastele.
Tule abil püütakse soodustada looduslikku mitmekesisust. Rootsis ja Soomes korraldatakse sedalaadi põlenguid selleks, et suurendada kaitsealade kultuurpuistute looduslikkust. Soomes ja Rootsis oli 20. sajandil laialt levinud tava põletada üle lageraielangid, et soodustada ja kiirendada metsa uuenemist: nõnda tekib vaba pinnast ja toitained jõuavad kiiremini mulda. Tule tähtsust loodusliku arengu tegurina on esile tõstetud ka Euroopa loodusdirektiivis, milles värsked põlengualad ja põlenud metsamaal looduslikult taastunud puistud (olenemata nende vanusest) on arvatud vanade loodusmetsade elupaigatüüpi (vanad loodusmetsad, 9010*).
Elusolendid kohanevad tulega
Metsapõleng on looduslik areng, millega elustik on kohanenud. Paljude liikide, näiteks hiidsekvoia ehk mammutipuu (Sequoiadendron giganteum) seemned hakkavad idanema üksnes pärast põlengut. Tulelembeste ehk pürofiilsete liikide hulgas leidub ka palju seeni ja putukaid.
Põlemise järel tekkinud liivane pinnas on hea kasvukoht nendele liikidele, mis ilma tulekahjudeta kipuvad haruldaseks jääma, Eestis on neist tuntuim palu-karukell (Pulsatilla patens).
Loodus pole kohanenud üksnes äikese poolt süüdatud tulega. Juba nüüdisinimese eellased ligi kasutasid tuld miljon aastat tagasi. Niisama kaua on tuli aeg-ajalt ka käest läinud. Metsad põlevad Eestiski. Igal suvel kuuleme uudiseid, kui palju kurja tuli looduses on teinud.
Keskkonnaagentuuri andmetel on meil ajavahemikul 2009–2019 (aastal 2020 arvestusmetoodika muutus ja hilisemad andmed pole võrreldavad) olnud aastas keskmiselt 66 metsapõlengut. Tuli levib aastas metsamaastikus keskmiselt 258 hektaril ja üks põleng võtab enda alla 1,3 hektarit [17]. Loomulikult oleneb põlengute arv ja suurus paljuski ilmastikust. Mineraalmaal levivad põlengud enamasti väikese ulatusega pinnatulena. Viimaste aastakümnete suurimad, üle 1000 hektari ulatunud põlengud, on puhkenud Nõva kandis kuivades männikutes ja Alutaguse turbapinnasel.
Inimmõju
Praegusajal kutsub tulekahjusid enamasti esile inimtegevus. Aastatel 2010–2020 on suurema osa (28%) looduses levivatest tulekahjudest põhjustanud hooletud matkajad, 10% aga elektriliinide, transpordi jms tõttu. Põllumajandus- ja metsamajandustööd on tinginud 9% põlengutest, kümnendikul on olnud muud inimtekkelised põhjused, sh 3% oli kuritahtlikult süüdatud. Looduslikult süttinud tulekahjusid oli sel ajavahemikul peaaegu 2%. Põlengu põhjus on jäänud teadmata 43% juhtudel. Aastail 1999–2020 on 1,3% metsapõlengutest põhjustanud äike [17].
Eesti teadlased on arvestanud välja, kui tihti metsad põleksid, kui inimene vahele ei segaks. Olenevalt metsatüübist on vahemikuks saadud 50–500 aastat (Lõhmus jt., 2004). Kui võtame põlengute keskmiseks vahemikuks näiteks 300 aastat ja metsamaa pindalaks 2,3 miljonit hektarit (statistikaameti viimaste andmete põhjal), siis peaks aastas põlema üle 7700 hektari, seega üle 30 korra rohkem, kui tegelikult põleb. Põlengud ei süttiks sagedamini, vaidleviksid suuremal alal. Nüüdisseadmetega saab kahjutule kustutada tunduvalt kiiremini kui siis, kui see hääbuks üksnes looduslike tegurite mõjul. Kuna tulekahjud on põhjustanud inimtegevus, levivad need enamasti hästi ligipääsetavates kohtades. Näiteks Tartu maakonnas oli 2014–2022. aastal 46% metsa- ja maastikutulekahjudest registreeritud alla 25 meetri kaugusel teest [9].
Põlengute olemus on muutunud
Statistika põhjal on selge, et praegusaegsed kahjutuled ei vasta ajaloolisele põlengurežiimile. Üõlengualadele levivad liigid ei ole kohastunud nüüdsete metsatulekahjude tagajärjel tekkinud keskkonnaga.
Aastatuhandeid on Eesti aladel metsa süüdatud nii tahtlikult kui ka tahtmatult. Tahtmatu inimtekkeline kahjutuli on Eesti alal levinud alates mesoliitikumist, tahtlikud põletamised aga neoliitikumi lõpust saadik, sest siis hakkas levima maaviljelus ja karjakasvatus [2]. Tahtlike põlengutega kaasnesid ka tahtmatud, ikka juhtus, et asja pärast süüdatud tuli läks käest ja põlengud võtsid võimust suuremal alal, kui eeldati.
Niisiis on tuli olnud aastatuhandeid meie metsades tähtsal kohal. Kuidas on see mõjutanud meie koosluste kujunemist? Millised kooslused on tekkinud inimtekkeliste põlengute mõjul? Kas nõmme- ja palumetsad või nõmmed ja nõmmrabad?
Arvamus, et nõmme- ja palumetsad on kujunenud aletamise tagajärjel sai alguse Liivia Laasimeri 1958. aastal ilmunud artiklist „Nõmmemetsade geobotaaniline iseloomustus ja areng Eestis“. Seal on kirjas: „Meie ajaarvamise alguses, kus põld 2–3-aastase kasutamise järel 15–20 aastaks sööti jäeti, põletati need alad korduvalt ja perioodiliselt maha. Selle tagajärjel põletati ära huumusekiht, rikuti mulla struktuuri, uhati taimelised toitained mulla ülemistest kihtidest välja, mistõttu kergemad liivapinnased muutusid steriilseteks ja kuivadeks. [—] Viimase aastatuhande alguses põlispõldude rajamisega hävitati need metsad ja alad jäeti maa väljakurnamise tagajärjel sööti. Need söödid asendusid liivsavimuldadel jänesekapsa kasvukohatüüpi kuusikutega, kergematel liivmuldadel aga nõmmemännikutega. Kagu-Eesti nõmmemännikud on tekkinud 1000–1500 aastat tagasi“.
Aletegemine
See kirjeldus vastab hoopis 19. sajandi alepõllundusele. Siis lühenes vahemik kahe aletamise vahel tõesti üliväikeseks, nii et 1819. aastal tuli sätestas Liivimaa talurahvaseaduses sätestada: „Neid môtsa-maid .. saetas katte kümmne nelja jao pera, nink woi tallo-perremees eggal ajastajal ennamb, kui ütte aino jaggo küttisses ehk sôrus tetta, ja kolm wilja se päält wôtta“ [7]. Seega pidi maakasutusperiood pidi olema 24 aastat.
Endistele alemaadele hakati 19. sajandil külvama hulgi lina. Ajakiri Eesti Põllomees on 1881. aastal kirjutanud: „Kes üle 50. aasta wana on, mäletab weel, et siin enne wäga palju metsmaad, metsaga ja põõsastega kaetud, oli. [—] Praegu on peaaegu kõik metsmaad metsast paljad ja saawad liig sageda linategemise läbi ära kurnatud. Kui lugu nii edasi kestab, siis wõib kindlaste ette ütelda, et Liiwimaa wiljarikkus wäga alanema saab [12].
Teatavasti on tule mõju taimkattele ja mullale vahetult pärast põlemist suur, kuid leidub vähe andmeid selle kohta, kui püsiv see mõju võib olla. 19. sajandi maakasutuskaartidele tuginev uuringu järgi on korrapäraselt aletatud metsamaadel tänapäeval kõige enam levinud jänesekapsa kasvukoha tüüpi metsad, mille alustaimestikus on küll põllumajandusmaadele kujunenud metsadele omaseid jooni, kuid puuduvad tule jätkuvale mõjule viitavad tunnused. Küll leidub nendes metsades iseloomulikke maastikuelemente: naeriaugud, künniperved, lagedal kasvu alustanud laiavõralised vanad puud, millest mõnel ilmneb ka põlemisjälgi, ning põllukivihunnikud ja väikesed uhtorud [15].
Meekarjamaad
Palu- ja nõmmemetsade kujunemise või hoiu korral tuleb kaaluda ka muid põhjusi kui aletamine. Kagu-Eestis on tüüpilised kuivad männikud levinud Palumaa maastikurajoonis liivastel aladel. Selles piirkonnas olid keskajal ja hiljemgi laialdased meekarjamaad. Vastseliinas peeti mesilasi sadades tarupuudes ulatuslikul metsaalal teisel pool Piusa jõge. õigemini ettekäändeks Liivi sõja alustamisel. Nimelt nõuti Moskvas 1554. aastal Liivimaa saadikutelt mingit maksu, mis olevat Tartu piiskopkonnal pikka aega tasumata. Järgnev uurimine näitas, et ainuke, mis võis vaidlust põhjustada, oli Pihkvale tarupuude kaitse eest lubatud tasu. Selle maksmine katkes pärast seda, kui Petseri klooster ja sellele kuuluvad külad olid rajatud meemetsa. Vastseliina mesilased on ajaloos etendanud kaalukat osa, kuid Kagu-Eestis on meekarjamaid üles tähendatud ka Sännas, Pindis, Rõuges ja Kasaritsas [13].
Etnoloog Ferdinand Linnus on kirjutanud [6], et Võrumaal olid korduvad metsapõlemised peamiselt metsamesinduse tulemus: tarupuude pidajail oli kombeks palusid põlema süüdata, et kanarbik paremini õitseks ja meesaak suurem oleks. Metsmesindus ei olnud keskajal oluline majandusharu mitte üksnes seetõttu, et mesi oli peamine magusaine, vaid ka seetõttu, et katoliku kirikud tarbisid tohutult palju vahaküünlaid. Tava pidada metsas mesilasi oli keskajal levinud ka Läänemaal, Harjumaal, Tarvastus jm [5].
Nõmmede mõistatus
Ei ole teada, et Eestis oleks kanarbikku põletatud kariloomade söödamaa uuendamiseks nagu paljude Euroopa riikide nõmmedel. Eesti 19. sajandi maakasutuskaartidel on nõmmed (sks Heide) eraldi tähistatud. Tänapäeval kasvavad nendes kohtades enamasti männimetsad. Ka looaladel võib kohanimedes leiduda sõna „nõmm“, näiteks Lipstu nõmm, samuti sürjametsaalal (Ehavere nõmm). Seetõttu tekib küsimus, kas nõmmena on käsitletud ja kaardistatud kindlal viisil kasutatud alasid ja kas neid võidi ka üle põletada nagu mujal Euroopas.
Samuti ei ole Eestis uuritud söepõletamise mõju metsakooslustele. See tegevus oli kuni 20. sajandi algupooleni Eestis laialt levinud [14]. Söepõletamise korral võiks eeldada ulatuslike raiete mõju, sest hankida rohkesti puid. Ent söepõletuskohtades jääb paratamatult mulda palju sütt ning on leitud erinevusi nende alade alustaimestikus [1]. Söepõletusega võivad kaasneda tahtmatud metsapõlengud [18]. Et uurida ajaloolist söepõletust teaduslikult, korraldati 2024. aasta suvel Karulas 15. sajandist pärit söemiilide arheoloogilised väljakaevamised. Nende tulemusi ei ole veel analüüsitud.
Praegu ei ole selge, kas looduslike ja inimtekkeliste ning tahtlike ja tahtmatute põlengute pikaajaline mõju on erisugune. Eestis on metsatulekahjude mõju uuringud keskendunud suhteliselt hiljutistele põlengutele ja käsitlevad viimast metsapõlvkonda [3, 10]. Metsakoosluste pikaajalist arengut on seni uuritud arvukate õietolmu-analüüside põhjal. Kahjuks ei võimalda järve- ja soosetetest võetud analüüsid seostada puuliikide vaheldumist kindla kasvukohaga ja selle paiga inimtegevusega, vaid kajastavad kokkuvõtlikult liikide vahelduvust proovivõtukoha ümbruses. Näiteks võib männi õietolm pärineda nii liivasest männikust kui ka puisrabast.
Põlengutest annab kindlat tunnistust mullas leiduv süsi. Söes säilib puidu iseloomlik struktuur, mis lubab liike määrata. Näiteks Karulas tehtud esialgse uuringu järgi on selgunud, et korduva aletamise järel ei ole puistu liigiline koosseis võrdluses 10. sajandiga suuresti muutunud [11]. Aletamisel tekkiv süsi segatakse mulda maaharimisel. Vanemad adrad segasid mulda 5–10 sentimeetri sügavuselt. Karula aletatud metsade huumuskihi süsi on dateeritud vahemikku 1566–1805 (kalibreeritud radiosüsinikumeetodil). Metsapõlengutel tekkiv süsi jääb algul pinnale ning seguneb mullaga pikkamööda bioturbatsiooni käigus ning võib olla tunduvalt vanem. Näiteks on Karulast leitud ligi 6000 aasta vanune söekogum, mis on sattunud mulda tuuleheite tagajärjel [16]. Tuleb veel kindlaks teha, milliseid jälgi on mulda jätnud meekarjamaade või nõmmede põletamine ja kas need tegevused on mõjutanud metsi pöördumatult.
Meie metsamullad on infopank, mille dešifreerimisel saab selgitada tule rolli eri metsakoosluste kujunemisel. Rakendamaks kontrollitud põletamist looduskaitsevõttena on vaja läbi mõelda, kas see on põhjendatud: milliseid kooslusi, mis eesmärgil ja mis ulatuses põletada. Seejuures peab tundma ajaloolist põlengurežiimi ja selle mõjusid. Elurikkuse huvides on vaja põletada, ent kliimamuutuste tõttu peame seda eriti hoolikalt planeerima.
1. Eriksson, Ove; Lundin, Linnea G. 2021. Legacies of historic charcoal production affect the forest flora in a Swedish mining district. – Nordic Journal of Botany 39 (11): 1–12.
2. Kriiska, Aivar 2020. Noorem kiviaeg (3900-1750 eKr). – Kriiska, Aivar jt. Eesti ajalugu. Eesti esiaeg. TÜ ajaloo- ja arheoloogiainsituut, Tartu: 197–138.
3. Köster, Kajar et al. 2016. How time since forest fire affects stand structure, soil physical-chemical properties and soil CO2 efflux in hemiboreal Scots pine forest fire chronosequence? – Forests 7, 201. DOI: 10.3390/f7090201.
4. Laasimer, Liivia 1958. Nõmmemetsade geobotaaniline iseloomustus ja areng Eestis. – Nõmmealade taasmetsastamise ja nõmmemetsade majandamise küsimusi. ZBI, Tartu: 29–43.
5. Linnus, Ferdinand 1936. Baltimaade orduaegsest mesindusest. https://dspace.ut.ee/handle/10062/85869.
6. Linnus, Ferdinand 1939. Eesti vanem mesindus I. Metsamesindus. Eesti Rahva Muuseum, XXVI. Postimees, Tartu.
7. Liiwlandi Marahwa Säedus, 1820. Eddimänne jaggo. Tarto-linan: 1–20.
8. Lõhmus, Asko et al. 2004. Loss of Old-Growth, and the Minimum Need for Strictly Protected Forests in Estonia. – Ecological Bulletins 51, Targets and Tools for the Maintenance of Forest Biodiversity: 401–411.
9. Orr, Daria G. 2023. Tartumaa metsa- ja maastikutulekahjud 2014–2022. Bakalaureusetöö. https://dspace.emu.ee/items/204320ba-6e75-44eb-8964-acdaf77b99c4.
10. Parro, Kristi et al. 2009. Vegetation dynamics in a fire damaged forest area: the response of major ground vegetation species. – Baltic Forestry 15 (2): 206–215.
11. Ponomarenko, Elena et al. 2019. Multi-proxy analysis of sandy soils in historical slash-and-burn sites: A case study from southern Estonia. – Quaternary International 516: 190–206.
12. Põllupidamisest, kuidas ilma linategemiseta maa sissetulekut võib ülendada. Eesti Põllomees kõige eesti põllomeestele, 1881, 8 aprill: 1–4. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=eestipollomees18810408.1.15&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
13. Selart, Anti 2005. Vasteliina mesilased Setumaal. – Setumaa kogumik 3. Tallinna Ülikooli ajaloo instituut, Tallinn: 170–189.
14. Talve, I. 1942. Eesti vanemast tehnikast. I, Tõrva- ja söepõletamine Eestis. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.
15. Tomson, Pille 2018. Role of historical slash and burn cultivation in the development of cultural landscapes and forest vegetation in south Estonia. Doktoritöö. https://dspace.emu.ee/xmlui/handle/10492/4463.
16. Tomson, Pille et al. 2021.Fforest soil charcoal and historical land use. – Baltic Forestry 27 (1): 478. https://doi.org/10.46490/BF478.
17. Valgepea, Mati 2023. Metsatulekahjud. – Aastaraamat mets 2021. Keskkonnaagentuur, Tallinn: 199–208.
18. Väli, Vivika et al. 2024. Multiscale pollen-based reconstructions of anthropogenic land-cover change in Karula Upland, south Estonia. – Journal of Archaeological Science 163, 105940. DOI: 10.1016/j.jas.2024.105940.
PILLE TOMSON (1960) on Eesti maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli vanemlektor.