Tekst: PILLE TOMSON
Aastal 2021 siseministri määrusega kinnitatud „Maastiku kontrollitud põletamise nõuded ja kord“ näeb ette võimaluse korraldada looduskaitse huvides kontrollitud maastikupõlenguid. Metsatulekahjusid juhtub niigi, miks on vaja veel midagi eraldi põletada?
Kontrollitud põletamine on maailmas laialt levinud. Selleks et saada põllumaad, pannakse praegusajal metsale tuli otsa troopikamaades, kuid varem oli see levinud peaaegu kogu maailmas. Suurt tähelepanu on pälvinud Kagu-Aasia troopiliste metsade põletamine, mis kahjustab elurikkust ja süsinikubilanssi, ja Amazonase metsade raadamine tule abil, et laiendada põllumajandusmaid.
Teine moodus on kontrollitud põletamine, ennetamaks ulatuslikke tulekahjusid. Piirkondades, kus on pikad kuivaperioodid, tasub metsavarist korrapäraselt põletada, siis see ei kogune ja kontrollimatu kahjutuli ei saa laialdaselt levida. Igal aastal kuuleme katastroofilistest nädalaid kestvatest metsatulekahjudest eri piirkondades. Seetõttu põletatakse järelevalve all maastikku näiteks Kanadas, USA-s ja Austraalias, aga ka Vahemere maades. Kiimamuutuste oludes põuaajad pikenevad, maastikupõlengute oht suureneb ja kontrollitud põletamine muutub üha aktuaalsemaks.
Looduskaitse seisukohalt on tähtis põletada neid kooslusi, mida on tavapäraselt tule abil hooldatud, Euroopas näiteks nõmmekooslusi ja rohumaid. Paljudes riikides traditsiooniline nõmmede ülepõletamine aitab hoida neid kooslusi, samas tagavad kanarbiku noorenenud võrsed parema toidubaasi jahilindudele ja lammastele.
