Tekst: ANU MÄND Fotod: STANISLAV STEPAŠKO
Keskaegsete palverändurite välimuse kohta annavad tunnistust tolleaegsed kunstiteosed.
Et ohutumalt rännata ja saada osa halastustegudest (näiteks almused ja ööbimiskoht), pidi palverändur olema äratuntav, st kandma spetsiaalset riietust ja aksessuaare. Keskaegsete palverändurite välimuse kohta annavad tunnistust tolleaegsed kunstiteosed: harilikult on rändureil pikk sau, laia servaga müts, mis kaitses ilmastiku eest ja mille külge sai kinnitada palverännumärke; vööl või seljal rippuv jooginõu ja söögikauss, mis ühtlasi täitis kerjakausi otstarvet. Vagaduse ilminguna kandis rändur kaelas või vööl palvehelmeid, mis olid odavast materjalist, nagu puit, et toonitada kandja alandlikkust ega äratada kaasreisijates või maanteeröövlites halbu kavatsusi. Pika teekonna tõttu võisid rõivad olla räbaldunud ja jalatsid auklikud. Mõnikord on kujutatud jalutuid, pimedaid või muu kehalise puudega palverändureid. See annab aimu, miks kurnav rännutee oli ette võetud: sihtkohas asuva reliikvia juures loodeti imekombel terveneda.