Tekst: PIRET PAPPEL Fotod: KRISTA TAKKIS
Elektrita ei saa. Energiavaldkond tuleb kliimamuutustele mõeldes ümber korraldada, kuid see ei tohi kahjustada eluslooduse mitmekesisust. Pärnumaale hakatakse tänavu sügisel ehitama Nurme päikeparki, millest saab elurikkuse näidisala.
Tuulikuparkide keskkonnamõju ja võimalike leevendusmeetmetega on Eesti keskkonnaorganisatsioonid ja loodusteadlased tegelenud juba mõnda aega. Aina rohkem rajatakse meile ka päikeseparke. Elektrilevi andmetel on viimase kahe aastaga võrku lisandunud rohkem kui 10 000 elektritootjat. Kevadsuvise seisuga on Elektrilevi võrgus ligi 17 000 elektritootjat. Neist peaaegu 9000 on mikrotootjad, kelle tootmismaht on kuni 15 kW.
Valminud on juhend
Keskkonnaameti tellimusel on Tartu ülikooli maastike elurikkuse töörühmal tänavu valminud uuring, milles hinnatakse päikeseenergiajaamade mõju elupaikadele ja eri liigirühmadele. Samuti pakutakse välja sobilikud leevendusmeetmed.
Loodusliku mitmekesisuse huvides tasub päikeseparke hooldada nagu mitmekesist niitu. Päikeseenergia kasutamine on moodne suund ja päikeseparkide mõju eri loomarühmadele on üsna vähe uuritud, kuid osadele liikidele võivad mõõdukalt majandatud päikesepargid elupaigaks sobida. Seetõttu tasub tekitada ka erinevaid elukohti ja varjepaiku.
Taastamisökoloogia teadur Krista Takkise ja taastamisökoloogia professor Aveliina Helmi kokku pandud uuringu saab iga huviline tasuta alla laadida töörühma kodulehelt.
Rajatakse näidisala
Juba sel sügisel hakatakse Pärnumaale Seljametsa külla rajama Nurme päikeseparki, millest saab Eestis esimene näidisala, kus liigilise mitmekesisust säilitatakse ja taastatakse teadlaste näpunäidete järgi. Pargi ehitab aktsiaselts Sunly, kes sõlmis suvel kokkuleppe Eestimaa looduse fondiga (ELF). ELF ja Tartu ülikooli maastiku elurikkuse töörühma teadlased pakuvadki inseneridele hüva nõu looduse kohta.
ELFi taastuvenergia huvikaitse projektijuht Ingrid Nielsen selgitab, et näidisala sünnib Pärnumaale seetõttu, et Sunly avaldas selleks soovi: „Päikeseelektrijaamade mõju kirjeldava uuringu koostamise ajal suhtlesime ka päikeseparkide arendajatega. Sunly oli esimene, kes näitas üles huvi näidisala rajamise vastu. Neil oli plaanis rajada Seljametsa külla täiesti tavapärane päikesepark ja tekkis soov näha, kuidas selle liigilist mitmekesisust suurendada. Kuna juhend on koostatud Tartu ülikooli teadlaste poolt, siis oli neil pakkumise üle loomulikult väga hea meel, et teooriat ka praktikas järgi proovida.“
Nielsen kinnitab, et Eesti arendajad on teemast huvitatud, kuna nad mõistavad, et päikesepargid konkureerivad põllumajandusega. Maad juurde ei teki ja seda peaks võimalusel kasutama mitmel moel. Nii on võimalik rajada ka põllumajanduslik tootmispark, kuid selliseid meil veel pole. Elurikas päikesepark tähendabki Eestis üldiselt niidukooslust.
Kõigepealt uuri, millised loodusväärtused on olemas
Enamasti pole võimalik alustada plaanimisega nullist ja hakata otsima kõige loodussõbralikumat lahendust, vaid tuleb otsida leevendusmeetmeid, mis lubaks liikidel alal püsida ja ka tagasi tulla.
Nurme päikesepargist saabki katseala, kus hakatakse läbi proovima eri võimalusi. Ökolooge huvitab, milliseid maastikuelemente saab säilitada ilma, et päikeseenergia tootmine kannataks. Kui päikesepaneelid on paigas, siis proovitakse erinevaid hooldusrežiime. Lisaks tahetakse anda võimalus neile liikidele, kes sellisele alale hästi sobivad nagu näiteks maas pesitsevatele lindudele ja kraavielustikule
„Nurme pargis on päris palju maastikuelemente, mida leiab maaparandussüsteemiga varustatud endiselt põllumajandusmaalt, tahame näha, kuidas neid hoida ja elurikkuse heaks tööle panna. Kõige rumalam oleks plats nii-öelda puhtaks teha ja alustada nullist,“ räägib Nielsen.
Ta kinnitab, et eesmärk on leida teadlaste abiga kõige parem lahendus, mis soodustaks liikide naasmist. Nurme päikesepargist võiks saada elurikkuse tugiala. Võimalusi on selleks erinevaid. Näiteks saab rajada mesilastele sobiva liiviku ja asendada tavapäraselt päikeseparki ümbritseva traataia hekiga.
Nielseni sõnul põhinebki päikseparkide loodussõbralikkus kolmel sambal: kuidas säilitada elupaiku, kuidas liike toetada ja kuidas luua lisavõimalusi. Nurme päikesepargi rajamisega tahetaksegi maaomanikke ja kinnisvaraarendajaid suunata veel rohkem elurikkusele mõtlema.
Teadmiste jagamine on tähtis, kuna pargiga tegeleb pika aja jooksul palju inimesi. Päikesepargi iga on praegu umbes 20–25 aastat, ala vajab pidevat hooldust. Tavaliselt ei tegele omanik hoolduse ega niitmisega ise, vaid ostab need tööd sisse. Ka hooldajad peavad olema kursis, mida ja millal pargis teha ja milliseid masinaid kasutada. „Niidukid kipuvad olema meil seda tüüpi, mis hekseldavad heina katki. Niide jäetakse tihti maha, seda ei peeta mõistlikuks kokku koguda. Peamegi mõtlema, milline on kõige parem hooldusviis. See, et Eestis tegutsevad tuhanded päikeseelektritootjad hakkavad paneelide ümbrust käsitsi puhtaks niitma, pole paraku mõeldav,“ mõtiskleb Nielsen.
Sunly on lubanud oma kogemusi tulevikus teistega jagada. Ehitatavale näidispargile on koostatud eraldi rajamis- ja hooldusjuhend, mille puhul on arvesse võetud, mida on alal juba tehtud ning millises olukorras on maastik. Juhend saab olema vähemalt osaliselt avalikult kättesaadav. Huvilised saavad loodetavasti juba järgmisel aastal minna Pärnumaale õppeekskursioonile. Nielsen rõhutab, et häid algatusi on selles vallas veelgi. 2025. aastal peaks Tartus tööd alustama Raadi päikeseelektrijaam. Ka selle rajajal on soov et park saaks loodussõbralik ning inimestel oleks võimalik mingi piirkonnaga tutvuda ning käia seal näiteks piknikku pidamas. Juba praegu on Eestis päikeseparke, mida „niidavad“ lambad. Nurme päikesepark saab olema esimene, millele ehitusele ja hooldusele lähenetakse teaduslikult ja süsteemselt. Kui park on valmis, siis uuritakse, kuidas tehtu on liikidele mõjunud