Tekst: MATI LAUR
Defineerida, mis on ajalugu ja milleks on ajalookirjutust vaja, võib tunduda sama tark kui otsida vastust
küsimustele „Mis on õnn?“ või „Mis on elu mõte?“. Samas on raske leida inimest, kes ei tahaks olla õnnelik või kes on valmis tunnistama, et ta elab mõttetut elu.
Mõistet „ajalugu“ võib määratleda kolmel ta-sandil. Esimesel neist on ajalugu minevik, möödunud aeg, mis kulgeb meist sõltumatult ning on oma tagasipöördumatuses tänapäevale küll kättesaamatu, kuid samas siiski mingil kujul rekonstrueeritav. Möödunu kirjeldamine, sellega ümberkäimine ongi ajaloo mõiste teine tasand: ajaloolase märgatud ja väärtus-tatud osa minevikust, mida ta uurib ja kajastab. Ajaloolase võimuses ei ole ajaloo käiku muuta, ent ajalookirjutuse kaudu saame minevikku teadvustada ja mõtestada. Kolmanda tasandi ajaloo mõistele pakub ajalookirjutuse enda ajalugu, mis muu hulgas selgitab välja mineviku uurimise võimalusi ning on tihedalt seotud ajaloo üldist käiku mõ- testava ajaloofilosoofiaga.
Selle sarja artiklites keskendume uusaja ajalookirjutusele. Kuigi ajalookirjutus on saanud alguse koos kirja-sõnaga, saame mineviku teaduslikust uurimisest kõnelda siiski alles 19. sajandist, kui ülikoolides loodi esimesed ajaloo õppetoolid. Ka varasematel sajanditel kuulus ajalooõpetus ülikoolide õppekavasse, kuid see mahutati kas filosoofia, filoloogia või teoloogia stuudiumi alla. Mõistagi ei muutunud aja- lugu teaduslikuks üleöö: ajaloo kui eraldi teadusdistsipliini alused rajati juba uusaja esimestel sajanditel.