Klassikaliselt on materjaliteadus toetunud kolmele alussambale: füüsika, keemia ja matemaatika. Aina enam otsivad materjaliteadlased inspiratsiooni elusloodusest. Kuidas luua elusaid materjale? Kas teadus pakub lahendust jäätmemurele? Miks tuleb klassikalise keemia ja füüsika kõrval õpetada materjaliteadust?
Kõigest sellest on Tartu ülikooli rakendusliku materjaliteaduse professori Tarmo Tammega vestelnud Horisondi toimetaja Piret Pappel. (Intervjueeritava palvel läksime kohe alguses üle sina peale – P. P.) Laboris käis pildistamas Lauri Kulpsoo.
Sündinud 31. juulil 1974 Tartus. Lõpetanud Tartu II keskkooli (praegu M. Härma gümnaasium) 1992. aastal; õppinud keemiat Tartu ülikoolis, kaitsnud seal magistri- ja doktoritöö (2003) polüpürrooli kvantkeemilise modelleerimise teemal.
Töötanud eri ametikohtadel Tartu ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis, samuti aktsiaseltsides Molcode ja Genecode.
2008–2020 TÜ tehnoloogiainstituudis materjaliteaduse vanemteadur; sama instituudi materjaliteadusekaasprofessor 2021–2023 ja alates 2023. aasta septembrist rakendusliku materjaliteaduse professor, ühtlasi tehnika ja tehnoloogia doktoriprogrammi juht.
Üle saja kõrgeima kategooria (1.1) teadusartikli ja ühe patendi autor. Uurinud peamiselt eluslooduse ja materjalide interaktsioone, samuti teiseste toormete väärindamist. Arendustöö on paljuski rakendusliku iseloomuga, pakkudes lahendusi Eesti ettevõtete tehnoloogilistele ja materjaliteaduse probleemidele. Hinnatud õppejõud (tänavu instituudi aasta õppejõud), loeb mitmesuguseid materjalidega seotud kursusi ja juhendab kõigi astmete üliõpilasi.
Nelja lapse isa.
Kuidas sa teaduse juurde jõudsid?
Ühte kindlat põhjust on raske esile tuua. Olen kolmandat põlve õppejõud. Minu vanaisa oli (mikrobioloog ja biokeemik – P. P. )Vello Tohver, kelle üldise biokeemia õpik on väga tuntud. Mulle on lapsest saati alati meeldinud aru saada, kuidas asjad töötavad. Mitte lihtsalt, kuidas töötab näiteks triikraud, vaid hoopis keerulisemad protsessid: kuidas tekib vikerkaar või toimib fotosüntees. See huvi pole kusagile kadunud.. Siiani ei tegele ma süvitsi mitte ainult ühe asjaga, vaid osalen paljudes mitmekesistes projektides. Nii saab aidata inimestel eri probleeme lahendada, aga laieneb ka enda silmaring. Eriti mõnus tunne on siis, kui keegi teine saab asjadest aru. Kui tuleb ebamäärase pilguga tudeng, siis seletad, ja näed, nagu tuli läheks põlema.
Kas sul selle kõige kõrvalt jääb ka vaba aega?
Vaba ajaga tuleb teadlikult tegeleda. Mul on seda tüüpi töö, mis ei kao kusagile. Vahel tulevad kõige paremad mõtted pähe koju jalutades. Seega tulebki puhkamiseks eraldi aega võtta. Mulle meeldib liikuda ja looduses viibida. Tavaliselt on fotokaamera kaasas, aga ega ma seda alati kotist välja võtagi. Võimaluse korral teen sporti. Üritan lugeda, eelkõige psühholoogia kohta. Ja olen hakanud natukene pilli mängima. Igal nädalal ei leia selleks aega, aga täna hommikul ei olnud kiire. Mängisingi viisteist minutit kitarri.
Puutöö on ka lapsest saati väga armas olnud. Selle jaoks ei ole mul veel õiget aega ega kohta tekkinud, aga lastele olen pannud ühe kirjutuslaua kokku. Olen aru saanud, et peab tegelema asjadega, mis meeldisid lapsepõlves: siis, kui inimene ei ole veel ühiskonna tugeva mõju all. Need on puhtad mõtted, lapsepõlve meenutades saad aru, mis kõige rohkem rõõmu pakub. Aga õnneks olen mõistnud, et ka minu töö on ka üks neist rõõmudest.
Kui puutöö meeldib, kas sellepärast ongi üks uurimisteemadest tselluloos?
See teema on lihtsalt huvitav. Tselluloos on ju maailmas kõige enam levinud polümeer.