Iseloomulikku öisele linnale
Tekst: RIHO PARAMONOV
Moodne linn on keerukas ja mitmekülgne nähtus, mõistmaks selle tähendust süvitsi, tuleb tegeleda ka teemadega, millele uurijad tavapäraselt suuremat tähelepanu ei osuta. Üks selline on linnaöö.
Moderniseerimisajal ehk ajajärgul 19. sajandi lõpust teise maailmasõja alguseni oli öösel avalikus linnaruumis märksa vähem inimesi ja liikumist kui praeguses, kuid mõningad ametimehed viibisid seal ka alaliselt. Domineerisid laternasüütaja-öövaht (hiljem ainult laternasüütaja rollis), politseinik, voorimees ja taksojuht. Muidugi oli öiseid ametimehi veel, nt mustusevedajad ehk sibid ehk öökastimehed ja valvurid, ent nende osa ei olnud kaugeltki võrreldav eelmainitute omaga. Kõiki nelja ametimeest kohtas ka väiksemates asulates, kuid ennekõike seostusid nad just linnaga. Seetõttu oli neil väga tähtis osa selles, kuidas inimesed linna tajusid ja kasutasid. Kui politseitöö välja jätta, on nimetatud ametimeestest suhteliselt vähe teada, mistõttu on tegu tänuväärse uurimisobjektiga.
Need ametid osutavad ööajal esile kerkivale vajadusele valgustuse, korra ja sõiduvõimaluste järele. Korda ja transporti on tulnud tagada vanadest aegadest peale. Õigupoolest ka linnavalgustust, kuid gaasi- ja elektrivalgus ning mootorsõidukid seostuvad tehnilise progressi ja modernsusega.