Mis on meie hundile suurim oht?

Tekst: PEEP MÄNNIL Fotod: Ingmar Muusikus

Meie rahvusloom hunt võib näida tugeva ja mõjuka liigina, kuid inimkeskses ühiskonnas on tal palju ohte. Suurim on üldsuse halvustav hoiak ja sellest kannustatud poliitilised otsused, mis kipuvad unustama, et ka loodusel on õigus jätkusuutlikule elule.

Hundi praegust looduskaitseseisundit saab pidada soodsaks. Paraku ei tähenda see kaugeltki, et tulevikus ei võiks olukord halveneda. Selleks et seda ei juhtuks, peame olema varitsevatest ohtudest teadlikud ja juba praegu neid ennetama. Just võimalikku negatiivset arengut silmas pidades on Eesti hundiasurkonna seisund punase nimistu põhjal ohualdis.
Suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava [5] järgi on hundile suurim oht ebasoodne avalik arvamus: ohuskaala alusel on tegu suure kuni kriitilise tähtsusega ohuteguriga. Samaväärse ohuna on seda käsitletud ka eelmises (2012–2021) suurkiskjate tegevuskavas. Ühtlasi on see üks läbivam mure kogu Euroopas. Mõistagi ei ole hukkamõistev hinnang hundile otsene oht, kuid tekitab pinnase, et teda võidakse ülemäära ja/või ebaseaduslikult küttida.

Enda läheduses näha ei soovi
Inimesed suhtuvad hundisse märksa halvemini kui teistesse suurkiskjatesse ilvesesse ja karusse [10]. Selle peamisi põhjusi on mitu: hunt murrab kari- ja koduloomi või külvab seetõttu hirmu; ta toitub uluksõralistest, olles inimesele (jahimehele) konkurent; inimesed tunnevad muret enda või lähedaste julgeoleku pärast. Kartus, et hunt võib rünnata inimest, on seotud ajaloolise mäluga: viimaste ülestähenduste järgi ründas terve (st marutõveta) hunt inimest 150 aastat tagasi.
Avalikkus võib hunti näha halvas valguses mitme asjaolu mõjul. Üldine hukkamõist hoogustub, kui hundi arvukus on suurenenud ja liik levib loodusmaastikest välja, sattudes inimasustuse lähedusse, mistõttu kohtumised huntidega sagenevad. Üldjuhul tuleb siis rohkem ette ka kari- ja koduloomade murdmise juhtumeid, mis mõjutavad inimeste turvatunnet.
Ajakirjandus kipub neid juhtumeid sageli võimendama, andes uudistele värvikaid pealkirju. Mure ulatub poliitilisele tasandile ning rahvaesindajad hakkavad nõudma, et hundi arvukust tuleb tunduvalt vähendada. Nõnda on juhtunud Rootsis, kus poliitikud on asunud teemat lahendama. See on seadnud Rootsi niigi ebasoodsas seisundis hundiasurkonna suurde ohtu [9]. Rootslased suhtuvad hundisse üha negatiivsemalt, sest hundi arvukus on suurenenud [2].
Ka Soomes on kasutatud hundiga hirmutamise taktikat, et rahvaesindajaid otsustes mõjutada. Seda on püütud teha meilgi, viimati 2020. aastal, kui hundi arvukus oli järsult suurenenud ning nende ründed kariloomade vastu sagenenud (vt ka jooniseid). Rünnakujuhtumeid kajastati agaralt meedias ning mitu hundisallimatusega silma paistnud aktivisti survestas poliitikuid jõuliselt sekkuma. Telliti analüüs sobikomvalt eksperdilt, kes soovitas küttida 2020. aasta jahihooajal 200–250 hunti. Hinnanguliselt elab meie metsades umbes samas suurusjärgus hunte.
Toona antud poliitilisi suuniseid ei viidud ellu, muidu oleks hundi seisund Eestis oluliselt halvenenud. Ent paraku kinnitab see, et hunti on küllaltki lihtne rakendada poliitilise vankri ette. Sestap on tähtis võtta ennetusmeetmeid, sh tuleb liigi arvukus hoida regulaarse küttimisega tasemel, mis ei ületa inimühiskonna taluvuspiiri. See piir on huvirühmade vahel kokku lepitud ning esitatud suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas.

Salakütid ja hundiromantikud
Suuresti avaliku arvamusega seotud oht on ebaseaduslik küttimine. Mida negatiivsemalt suhtutakse hundisse, seda suuremana nähakse vajadust liigi arvukust vähendada.
Kui ei ole seaduslikke võimalusi küttida või on need vähesed, hakatakse pidama ebaseaduslikku jahti. Salaküttimist peetakse üheks suurimaks ohuks hundile kogu Euroopas [6]. Selle osakaal liigi suremuses suureneb sedamööda, mida arvukamalt leidub hunte [11].
Samuti mõjutab salaküttimist kohalik hundipoliitika: mida liberaalsem see on, seda tagasihoidlikum on salaküttimise osakaal hundi suremuses. Teisisõnu, mida vähem on liigi kaitse- ja ohjamisotsustesse kaasatud võtmetähtsusega huvirühmi (eeskätt jahimehed ja karjakasvatajad), seda ulatuslikumalt rakendatakse omakohut. Halvasti põhjendatud või suisa põhjendamatud piirangud tekitavad trotsi, mis võib ajendada ebaseaduslikult tegutsema. Näiteks Poolas, kus hunte on küllaltki arvukalt, kuid küttimine keelatud, hinnati ebaseaduslikust küttimisest tingitud asurkonna aastaseks suremusmääraks 33% [8]. Kui nii, siis hundi arvukus seal enam suureneda ei saa, sest salaküttimise tõttu hukkub peaaegu kogu aastane juurdekasv.
Viimastel aastatel on ilmnenud teine äärmus: esile on tõusnud hundi idealiseerijad ehk hundiromantikud. Nende siht hunti kaitsta võib olla küll püha, kuid rakendatavad meetodid annavad üldjuhul soovitule vastupidise tulemuse: halveneb hundikaitse jätkusuutlikkus. Sageli kipub see ringkond eirama liigikaitse võtmerühmi ja nende tööd suisa halvustama. Sellega võidetakse palju tähelepanu, aga kannataja on paraku hunt.

Äärmuste tragöödia
Äärmuste, nii hundipõlgurite kui ka -idealiseerijate osakaal ühiskonnas on küll väike, kuid nende hääl kõlab sageli teistest üle, millele aitab kaasa konfliktijanus ajakirjandus. See omakorda kujundab üldsuse hoiakut niimoodi, et hunti peetakse ebameeldivaks liigiks.
Äärmuslaste meetodid on eeskätt väärinfo ja pooltõdede levitamine. Seda tehakse, kuna teadmised on puudulikud (piiratud), lähtutakse mõnest kinnistunud uskumusest ja/või omakasust või segunevad kõik need asjaolud [7]. Oma seisukohti peetakse ainuõigeks ning aruteludes ollakse kompromissitud.
Üha sagedamaks on muutunud komme nõuda õigusi kohtu kaudu. Kuna Euroopa Liidu direktiivides sätestatut saab mitmeti tõlgendada, leidub rohkesti võimalusi manipuleerida. Samuti on üsna lihtne esitada varasemaid samalaadseid kohtuotsuseid ja teadusuuringute tulemusi valikuliselt. Nõnda on kohtunikel keeruline teha õiglast otsust. Sageli esitlevad äärmused ennast suure huvirühma (või loomaliigi või -rühma) esindajatena, kuigi enamasti kaitstakse üksnes enda või väikese seltskonna kaasamõtlejate huve. Äärmused polariseerivad ühiskonda ning loodus sellest kindlasti ei võida.
Üks äärmuslaste tegevuse tagajärjel sündinud tragöödia leidis aset tänavu kevadel Itaalias Trentino piirkonnas, kus karu rünnakus hukkus 26-aastane noormees. Meest rünnanud karu oli märgistatud, mistõttu oli hästi teada, et seesama isend oli 2020. aastal kahel korral rünnanud samuti inimesi, kes said viga. Toona anti luba probleemisend surmata, kuid loomakaitseäärmuslased vaidlustasid selle kohtus ning said võidu. Inimese surmaga lõppenud juhtum olnuks olemata, kui kohus oleks teinud teistsuguse otsuse. Praegu on aga suures mures sealse piirkonna karude (tegelikud) kaitsjad, sest võimalike poliitiliste otsuste ja neist tulenevate tagajärgede tõttu võib kohaliku karuasurkonna seisund saada tugevasti kannatada.

Koostööta pole võimalik
Nüüdseks on jõutud arusaamisele, mismoodi on kõige parem kaitsta liike ja eeskätt probleemliike (liigid, kes tekitavad inimesele majanduslikku kahju või kujutavad inimesele otsest ohtu). Selleks et nende soodne looduskaitseseisund säiliks pikas perspektiivis, ei toimi vaid ranged piirangud. Märksa tulemuslikum on kaasata liigikaitsesse eri sihtrühmad ja nendega koostöös leida kõige sobivamad lahendused. Selle on toonud oma seisukohavõtus [4] esile ka rahvusvaheline looduskaitseliit (IUCN) ja maailma looduse fond (WWF) [12]. Suurkiskjate, sealhulgas hundi puhul on sellise rõhuasetuse hea näide Euroopa Komisjoni eestvõttel loodud asjaomane algatus (EU Platform on Coexistence Between People and Large Carnivores) [3].
Eestist võib hundi jätkusuutliku kaitse korralduse hea näitena esitada praegu kehtiva suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava koostamise: sellesse olid kaasatud kõik olulisemad huvirühmad. Kirja saanud sihid ja tegevused said kokku lepitud enam-vähem konsensuslikult.
Samuti on hea eeskuju suurkiskjate koostöökogu, mis loodi kõnealuse tegevuskava raames. Erilist tähelepanu väärib rahvuslooma ümarlaud, mille kohta saab lugeda Eesti Looduse tänavuses mai-juuninumbris avaldatud arutelust. Selliste koostöökogude siht on tuua suurkiskjate kaitsekorraldusse peale ökoloogilise vaatenurga ka sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte, ilma milleta ei ole liigikaitse jätkusuutlik.

Peale hundi ja teiste suurkiskjate leidub teisigi liike, kelle tegevuse tõttu saab inimene olulist majanduslikku kahju, kuid kes on samas kaitstavate liikide hulgas. Meil on sellisteks liikideks näiteks hallhüljes, kormoran ning valgepõsk-lagle. Huvirühmade sisulise kaasamise hea näite kõrvale saan siinkohal tuua negatiivsena hanede ja laglede kaitse ja ohjamise tegevuskava koostamise. Selles ei suudetud hoida sõltumatut joont, mis on siiski oluline eeldus. Domineerida lasti ühel huvirühmal, kelle tegevustes leidub nii mõnigi ülal kirjeldatud äärmuslik tunnus; paratamatult oli teiste osaliste kaasamine vaid näiline.

Eeskujuks oleks siin olnud Aafrika-Euraasia rändveelindude kaitse kokkulepe (AEWA), mille probleemliikide tegevuskavade [1] käigus on arvestatud võrdväärselt sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte ja eri huvirühmade seisukohti. Seega on Eestil kindlasti veel arenguruumi. Oskan neid suuri erinevusi kahe tegevuskava (lagled-haned versus suurkiskjad) koostamises võrrelda seetõttu, et olen neis mõlemas aktiivselt osalenud.

1. Agreement on the Conservation of African-Eurasian Migratory Waterbirds Technical Publications, www.unep-aewa.org/publications/technical-publications?field_publication_type_tid=1417.
2. Eriksson, Max; Sandström, Camilla; Ericsson, Göran 2015. Direct experience and attitude change towards bears and wolves. – Wildlife Biology 21 (3): 131–137, doi.org/10.2981/wlb.00062.
3. EU Platform on Coexistence between People and Large Carnivores, ec.europa.eu/environment/nature/conservation/species/carnivores/coexistence_platform.htm.
4. IUCN 2020. Position statement on the management of human-wildlife conflict, www.iucn.org/sites/default/files/2022-11/2021-position-statement-management-hwc_en.pdf.
5. Keskkonnaamet 2022. Suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse ja ohjamise tegevuskava, keskkonnaamet.ee/media/728/download.
6. Liberg, Olof et al. 2012. Shoot, shovel and shut up: Cryptic poaching slows restoration of a large carnivore in Europe. – Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences 279 (1730): 910–915, dx.doi.org/10.1098/rspb.2011.1275.
7. Männil, Peep 2023. Peep Männil: meie huntidele on suurimaks ohuks ebasoodne avalik arvamus. – Maaleht, 4. veebruar, maaleht.delfi.ee/artikkel/120135732/peep-mannil-meie-huntidele-on-suurimaks-ohuks-ebasoodne-avalik-arvamus.
8. Nowak, Sabina et al. 2021. The illegal shooting and snaring of legally protected wolves in Poland. – Biological Conservation 264: 109367, doi.org/10.1016/j.biocon.2021.109367.
9. Nuka, Berit 2023. Rootsi poliitikud tahavad kriitika kiuste küttida vähemalt poolt huntidest. – Postimees, 6. jaanuar, maailm.postimees.ee/7685099/ulevaade-rootsi-poliitikud-tahavad-kriitika-kiuste-kuttida-vahemalt-pool-huntidest.
10. Randveer, Tiit 2006. The attitudes of Estonians towards large carnivores. – Acta Zoologica Lituanica 16 (2): 119–123.
11. Suutarinen, Johanna; Kojola, Ilpo 2017. Poaching regulates the legally hunted wolf population in Finland. – Biological Conservation 215: 11–18, doi.org/10.1016/j.biocon.2017.08.031.
12. WWF 2022. Human-wildlife conflict in the globaal biodiversity framework. – CBD Position Paper, November 2022, wwfint.awsassets.panda.org/downloads/wwf_position_paper_human_wildlife_conflict_in_the_cbd_nov22.pdf.

PEEP MÄNNIL (1965) on zooloog, töötab keskkonnaagentuuris eluslooduse osakonna peaspetsialistina.