Tekst: PIRET PAPPEL
Koerad on tööd teinud pikka aega. Karjase abilistele on aegamööda lisandunud päästekoerad, jäljekoerad, narko- ja pommikoerad. Kes on looduskaitsekoer ja kuidas neid treenitakse?
Koera haistmismeel on inimese omaga võrreldes ülitundlik ja rakendusvõimalused lõputud. Koeri saab õpetada objekte kindlaks tegema, otsima ja näitama mitmesuguseid sihtmärklõhnu. Sihtmärk võib olla lõhkeaine või hoopis kaitsealuse looma pabul. Liigikaitse heaks saabki kasutada koeri, kes otsivad ohustatud loomade väljaheiteid või hukkunud loomi endid ning soovi korral ka taimi, seeni, samblaid või samblikke. Nii saab selgeks, kas otsitavat liiki leidub mingil alal ja täpsustada asurkondade levikut.
Keskkonnaameti looduskaitse korraldamise osakonna projektijuht Tõnu Laasi kinnitab, et looduskaitsekoerte rakendamine on meil üsna uus valdkond. Maailmas on koeri ja nende tundlikku haistmismeelt liigikaitse eesmärkidel kaasatud üsna palju. Tunamullu ajakirjas Methods in Ecology and Evolution ilmunud põhjalik ülevaateartikkel kinnitab, et alates 1930. aastast on looduskaitses koeri appi võetud 62 riigis
Esmalt võeti looduskaitsekoerad appi Uus-Meremaal
Koerte abiga on otsitud üle 400 loomaliigi tegutsemise jälgi, aga ka taimi, seeni ja isegi baktereid. Kõige kauem on looduskaitsekoerad toiminud Uus-Meremaal, kus nad otsivad peale haruldaste pärismaiste olendite invasiivseid võõrliike. Näiteks toetub otsingukoertele sealne kiivi ja maoori kosepardi seireprogramm. Koerad aitavad saari puhtana hoida ka närilistest, kärplastest ja võõramaistest sipelgatest, aidates leida nende asupaiku.
Eestis tahetakse nüüd Euroopa Liidu lendorava LIFE-i programmi projekti raames kindlaks teha, kas väljaõpetatud koer suudab üles otsida lendorava väljaheiteid. Tõnu Laasi sõnul on soomlastel lendoravakoertega rohkem kogemusi ja seetõttu tekkis kahe riigi lendoravaekspertidel juba LIFE-i projektitaotlust kirjutades mõte korraldada seminar looduskaitsekoerte kohta. Ta selgitab: „Hakkasime projekti kirjutades uurima, mis kogemusi Eestis on. Avastasime, et bioloogi haridusega koeratreener Lea Tummeleht on õpetanud oma koera otsima tuuleparkidest nahkhiirelaipu. Üks teine koer oli varem treenitud otsima metsisejunne, proovitud on ka euroopa naaritsaga.“ Asjaomane seminar peeti tänavu oktoobri alguses.
Koeraga saab inventuuri teha kõikidel aastaaegadel
Tõnu Laasi räägib, et otsustati katsetada lendoravaga, kuna inimene saab selle liigi inventuuri teha vaid lühikese aja jooksul: „Varakevadine aeg on kõige parem. Kui lehed ja rohi pole veel kasvama hakanud, on lendorava helekollaseid väljaheiteid väga kerge leida. Eestis on selle liigi seire- ja inventuurialasid tekkinud päris palju, igal aastal seirame teadaolevaid elupaiku ja samas püüame ka uusi otsida. Soovime pikendada inventuuride tegemise hooaega. Lea treeniski ühe oma koertest välja, kasutades Alutaguselt ja Soomest Salost saadud lendorava-väljaheiteproove, ja on nüüdseks metsas käinud kaks aastat.“
Jõudmaks esimeste töövõitudeni, on vaja kannatust ja aega, kinnitab Tõnu Laasi. Kõigepealt on vaja välja töötada töörutiin, mis koosneb kuni 20-minutilistest otsingutest ning puhkepausidest, et oleks motiveeritud tööd tegema ega väsiks.
„Esimesel aastal hakkasime katsetama teadaolevates elupaikades, kus oli juba tehtud lendoravainventuuri või -seiret, ja vaatasime, kui paljudes kohtades suudab koer liigi tuvastada. Tänavu valisime koera jaoks ühe ala, kus on kindlalt teada lendorava esinemine, ülejäänud alad aga paiknevad teadaolevate elupaikade vahel,“ kirjeldab projektijuht.
Kuhu nad liiguvad?
Looduskaitsjad ja teadlased tahavad koera abil aru saada, kuidas lendoravad maastikul liiguvad: milliseid liikumiskoridore või astmelaudu nad kasutavad, liikudes elupaikade vahel? Kuigi lendoravad on territoriaalsed loomad, liiguvad lendoravad rohkem paaritumise ja noorloomade hajumise ajal. Isased peavad leidma tee emaseni ja noorloomadel tuleb otsida endale uus elupaik.
Andmete põhjal luuakse mudeleid ja see peaks aitama teada saada, millises maastikus lendorav saab liikuda. „Koeraga üritame saada kinnitust, kas lendoravad on ka päriselt seal, kus nad meie arust võiksid olla,“ ütleb Laasi.
Ta kinnitab, et Soome kogemuse põhjal on koer lendoravaotsingul inimesest palju edukam. Kõiki leide pole inimesel paraku võimalik kontrollida. Puu all võib olla näiteks uriini lõhn või juba lagunenud väljaheited, mida silmaga näha pole võimalik, kuid koera nina haistab nende lõhna. Soome lendoravakoerad on suutnud pabulate lõhna tunda ka paari sentimeetri paksuse lumekihi alt.
Parema kaitsekorralduse nimel
Koer aitab saada paremat infot selle kohta, kuidas elupaik on kasutusel: millistel puudel lendoravad tegutsevad ja kui suurel maa-alal nad liiguvad. Tõnu Laasi sõnul paiknevad Eestis lendorava püsielupaikades mitme looma territooriumid sageli kõrvuti. Emaste kodupiirkonnad ei kattu, isaste omad võivad kattuda, kuid siiski on ära jaotatud, kes millises metsatukas elab. Paremad teadmised elupaigakasutuse kohta aitavad loodetavasti teha täpsemaid ja hästi põhjendatud kaitsekorraldusotsuseid.
Pannes kokku inimese tehtud inventuuri ja koeraga inventuuri tulemuse, võiks saada täiuslikuma pildi liigi elupaigakasutusest. Laasi sõnul saab koer aidata kindlaks teha ka üksikute pabulate leide liikumiskoridorides, mida inimesel on üliraske leida. „Loodetavasti kinnitaks see või lubaks ümber lükata seda, mida me arvame teadvat lendorava liikumiskoridoride kohta. Kas neil on tingimata vaja 15 meetri kõrgust metsa või piisab 10-meetrisest. Kui lai peaks liikumiskoridor olema, kõik sellised kaitsekorralduse jaoks tähtsad teadmised,“ võtab Tõnu Laasi kokku.
Soomes uuritakse seda, kas koer suudab lõhna järgi kindlaks määrata emast ja isast lendoravat. Tõnu Laasi sõnul on praegu veel liiga vähe lõhnanäidiseid, kuid neid kogutakse. Eestis on lendoravametsas üleval mõned rajakaamerad ja nii on üksikute puude puhul teada, kas seal elab emas- või isasloom. Ühtlasi üritatavad looduskaitsegeneetikud välja töötada meetodit, mis võimaldaks pabulatelt kogutud DNA põhjal eristada lendorava sugu. Nii saaks kohe kontrollida, kas koera tehtud soomäärang on õige.
Kuidas lendoravakoer õpib?
Koeratreener Lea Tummeleht kinnitab, et looduskaitsekoerte treenimine käib täpselt samadel alustel nagu politsei-, tolli-, vangla- või militaarsüsteemi lõhnaeristuskoerte puhul. Kui politsei ja tollikoerad otsivad keelatud aineid, relvi, lõhkeaineid, valeraha, siis looduskaitsekoera töö sihtmärk on enamasti ohustatud loomade väljaheited, karvad, hukkunud isendid, mõnede liikide puhul elusad isendid või siis taimed, haigustekitajad seened.
„Koera treenitakse kokkulepitud lõhna eristama ning siis selgeks õpetatud näitamiskäitumise kaudu koerajuhile leiust teatama. Koerale on võimalik õpetada mitut sihtmärklõhna. Minu labrador Kittie näitab oma kummist mänguasja, surnud nahkhiiri, veelendlase väljaheiteid ja ka lendorava väljaheiteid,“ nendib ta.
Koerteks sobivad traditsioonilised töökoeratõud: Saksa, Belgia ja Hollandi lambakoerad; tööliini retriiverid ja spanjelid. Vahel võib osutuda heaks töökoeraks ka mõne muud tõu esindaja, kui konkreetne koer on koostööaldis ja hästi treenitav.
Kes ei sobi looduskaitsekoeraks?
Lea Tummeleht toonitab, et koer ei tohi ohustada metsaelanikke, väga suure jahikirega koerad ei sobi. Eesmärk on pakkuda tuge looduskaitsebioloogidele, mitte olla nuhtluseks elusloodusele. Tööd tehes on otstarbekas panna koerale selga helkurvest, et teda saaks maastikul hästi jälgida.
Nõudmised koerajuhile on samad mis muudelegi teenistuskoerajuhtidele. Koeratreener peab aru saama sellest, kuidas koerad õpivad, mismoodi neid motiveerida ning treeningut tasahaaval edasi arendada. Samuti peab ta olema kohusetundlik, tegema treeningute kohta märkmeid ja uuendama treeninguplaane. Metsas olles ei tohi koerajuht lõhnaeristuskoera segada: koer peab töötama iseseisvalt ja ninaga, mitte otsima inimese antud alateadlikke vihjeid.
Grimm-Seyfarth, Annegret et al. 2021. Detection dogs in nature conservation: A database on their world-wide deployment with a review on breeds used and their performance compared to other methods. – Methods in Ecology and Evolution 12 (4): 568–579.