Maitseköögiviljana tuntud harilikku sibulat ehk söögisibulat on kultuurtaimena kasvatatud vähemalt 7000 aastat.
Tekst: TRIIN NÕU
Lauguliste perekonda kuuluv sibul on arvatavasti pärit Kesk-Aasiast. Täpset looduslikku eellast ei teata, kuid geneetiliselt sarnaneb söögisibul enim Türkmenistanist pärit Vavilovi laugu (Allium vavilovii) ja Iraani endeemse liigiga A. asarense. Söögisibula kõrval kuuluvad lauguliste perekonda näiteks küüslauk, porrulauk, murulauk ja Eestis levinud looduslikud liigid, nagu karu-, mets-, nurm- ja rohulauk.
Mismoodi sibul Peipsi äärde jõudis?
Umbes 3000 aastat tagasi kasvatati sibulat Egiptuses Niiluse viljakatel lammialadel. Kesk-Euroopasse jõudis sibul 5. või 6. sajandil. Kirjalikele allikatele toetudes söödi sibulat Eestis kindlasti 13. sajandil, kui Saksa ordu müüs siinsetele inimestele muu hulgas seda kibedamaitselist köögivilja.
Laiemalt hakati Eestis sibulat kasvatama 18. sajandi lõpus, kui Peipsi läänekaldale olid kolinud vene vanausulised, kes tõid endaga kaasa Bessonovkast pärit sibula. Aja jooksul kujunes sellest välja rahvaselektsioonisort ’Peipsiäärne’. 1920. aastatel tuligi suurem osa Eesti sibulast Peipsi äärest ja Setumaa aladelt. Mujal hakati seda köögivilja kasvatama 1930. aastatel. Peipsi-äärne on praegusajalgi piirkond, kus sibulakasvatus on väga levinud. Sealsetel aladel on see tava säilinud üle kahesaja aasta ja kuulub nüüd osana meie pärandkultuuri.
Peipsi sibulast aretasid Julius Aamisepp ja tema tütar Valve Jaagus sordi ’Jõgeva 3’, mis on sordilehel olnud 1963. aastast. ’Jõgeva 3’ on kibedamaitseline hästi säiliv pesasibul, mille pesas kasvab tavaliselt kolm kuni viis sibulat, soodsamal aastal isegi rohkem.
Maailma suurimad sibulakasvatajad olid FAO 2021. aasta andmetel India, Hiina ja Egiptus. Üle poole maailma sibulast toodetakse Aasias. Euroopast tuleb 10% kogu maailma sibulast. Euroopa Liidu suurim sibulakasvataja on Hispaania.
Seemnest või tippsibulast
Sibul on mitmeaastane taim, aga enamasti kasvatatakse teda üheaastase taimena. Teda paljundatakse kahel viisil. Üks võimalus on istutada seemnest kasvatatud tippsibulad või eelmise aasta saagist säilinud väikesed valiksibulad. Mida kauem kasvatada sibulaid valiksibulatest, seda väiksemaks jääb saak.
Teine võimalus on külvata seemnest. Kui teha toas ettekülv (50–60 päeva enne õue istutamist), siis on võimalik suve teisel poolel tarbesibulat saada. Üldiselt külvatakse seeme peenrasse ja kasvatatakse tippsibulad, millest järgmisel aastal kasvatatakse tarbesibulad. Tippsibulast tuleb suurem saak, nii et kodukasvatajatel tasub aeg-ajalt uusi tippsibulaid kasvatada või osta. Poolkibedate ja magusate sibulasortide korral rakendatakse ettekasvatust.
Sibulad soovitatakse maha panna maikuu esimesel dekaadil, kui suurem öökülmaoht on möödas. Tippsibulad tuleks istutada 3–4 cm sügavuse vao põhja ja katta 1–1,5 cm mullakihiga. Kuna sibul on päris kõrbelistelt aladelt, vajab ta niiskust ainult kasvuaja alguses, hiljem saab kastmiseta hakkama.
Tabada tuleb õige koristusaeg
Sibulale meeldib viljakas kergem õhuja huumusrikas muld. Värskelt sõnnikuga väetatud muld talle ei sobi. Väga savises ja liigniiskes mullas jääb saak väikeseks. Kasvukoht peaks olema juurumbrohtudest vaba ning tuultele avatud, et seenhaigustel ja kahjuritel oleks ebamugav paljuneda. Sibulale sobib maa, kus on enne kasvanud näiteks kurk, varane kartul ja kapsas. Seltsilistaimedena soovitatakse sibula läheduses kasvatada porgandit, punapeeti, kapsast, aedtilli, lehtsalatit ja tomatit. Väidetavalt sibula maitseomadused paranevad, kui tema kõrval peenras on kummel ja aed-piparrohi.
Sibulat saab hakata koristama, kui enamik lehti on lamandunud, tavaliselt juuli lõpus või augustis. Seda peaks tegema kuival päikesepaistelisel päeval. Koristada tuleks koos pealsetega ja saaki kuivatada paar nädalat õhu käes. Pärast kuivatamist lõigata pealsed ära, et alles jääks 3–5 cm tüügas. Kui saagikoristus hilineb ega saa teoks kohe pealsete lamandumise järel, siis võib vihmasel ajal hakata juurte teiskasv, mis vähendab sibulate säilivust.
Sibula õis on sarikas, mis koosneb kuni 800 üksikõiest. Sibul on risttolmleja; suuresti tolmeldavad teda mesilased ja kärbselised. Sordid võivad omavahel risttolmelda. Vili on kupar, milles on kuni kuus kandilist musta seemet. Sibulaseemned ei pruugi välisoludes igal aastal Eestis valmida. Kui keegi soovib ise sibulaseemneid kasvatada, tasub seda teha kasvuhoones.
Hea maitselisand
Värvilt võib sibul olla valge, kuldkollane, pruun, punane või roosa. Leidub keraja, poolkeraja ja silinderja kujuga sorte. Söödavad on nii sibulapealsed kui ka suve teisel poolel säilitusorganiteks muutunud paksenenud lehetuppede alused, mida inimesed nimetavad sibulamugulaks. Tugeva maitse tõttu sobib sibul suppidesse, vokiroogadesse, hautistesse, soolastesse pirukatesse ja hoidistesse, aga teda võib tarvitada ka toorel kujul salati sees. Sibulat võib hakkida ka sügavkülma, kuivatada, marineerida ja soolata. Sibulalehti pruugitakse eriti palju Aasia köögis.
Kasutada võib ka sibulakoori, millega saab värvida lihavõttemune, riiet ja lõnga. Kuivanud koortest tehakse väärt leo tist, mis on aias või kasvuhoones hea looduslik kahjuritõrjevahend.
Kuidas lõigata sibulat, valamata pisaraid?
Üsna levinud võtted on hoida leivaviilu hammaste vahel, panna pähe ujumisprillid ja lõigata mugalaid märja noaga.
Kõige kindlam on sibulat tükeldada hästi õhustatud kohas: köögis ventilatsiooniseadme all, lahtise akna lähedal või soojemal aastaajal õues.
Hästi toimiv nipp on hakkida sibulat lõikelaual, kuhu on pandud märg paberrätik. Samuti tasub sibulaid enne hakkimist veidi aega külmkapis hoida.
Kibedast magusani
Sibulasordid jaotatakse kibedateks, poolkibedateks ja magusateks. Jaotus tuleneb maitsest ja lõhnast, mis oleneb sordi eeterlike õlide sisaldusest. Peamine eeterlike õlide koostisosa on disulfiid. Sulfiidsed ühendid suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist.
Sibulas leidub rikkalikult fütontsiide, mis annavad talle bakteritsiidse toime. Põhjapoolsetel laiuskraadidel valminud kibesibulad sisaldavad kõige tugevama toimega fütontsiide. Küllap nende lenduvate mikroobe hävitavate ühendite pärast ongi neid vilju rohkesti pruugitud rahvameditsiinis.
Muu hulgas leidub sibulas palju mineraalaineid, nagu kaaliumi, fosforit, kaltsiumi, rauda, tsinki, joodi, vaske, magneesiumi jt. Lehed sisaldavad palju C-vitamiini.
Tuleb pidada meeles, et sibul ja teised laugud on koertele, kassidele, hobustele ja mitmele teisele loomale mürgised. Ka mõned inimesed on lauguliste suhtes tundlikud – nagu ikka, tasub tarbida mõõdukalt.
Rekordsibul
Maailma kõige suurem ja raskem sibul kasvas 8,97-kiloseks, rekord pärineb 2023. aastast. Hiidsibula omanik on Garetch Griffin Suurbritanniast. Eelmine rekordsibul pärines 2014. aastast ja kaalus 8,5 kg.
TRIIN NÕU (1986) on loodus- ja aiandushuviline, vabakutseline kirjutaja.