Tekst: TRIIN NÕU
Kaalikas on kaheaastane rohttaim. Esimesel aastal kasvatab ta lehekodariku ja juurvilja. Teisel aastal areneb püstise varre otsa harunev pööris, mis õitseb, ning kõdras (viljas) valmivad väikesed tumepruunid seemned. Juurvili on enamasti lapik või lapikümara kujuga ja valmib 110–130 päevaga. Suurem osa juurviljast kasvab tavaliselt mullast välja. See võib algajat aednikku isegi veidi hirmutada, kuid on täiesti normaalne: enamik kaalikast on suve teisel poolel pealpool maad.
Kaalika sisu on tihke, olenevalt sordist kollase, kreemja või valge värvusega. Sobivates oludes kasvab kaalikas kiududeta. Ta kuulub ristõieliste sugukonda, kust leiame veel sellised toidutaimed nagu kapsas, sinep, redis, rõigas, rukola ehk põld-võõrkapsas, lehtkapsas, raps, rüps jpt. Kaalikas risttolmleb naeri ja rapsiga. Peakapsa, redise ja rõikaga ta ei risttolmle.
Kas enne oli kapsas või kaalikas?
Kaalikas on Euroopas tuntud kultuurtaim, kes tõenäoliselt põlvneb juhuslikest ristamistest kapsa ja naeri vormide vahel. Kirjalikud allikad on kaalikat esimest korda maininud 1620. aastal, kui Šveitsi botaanik Gaspard Bauhin märkis, et ta märkas taime Rootsi looduses. Üsna suure tõenäosusega pärinevad nii kaalikas kui ka naeris hoopis Vahemere maadest, kuid mõne teooria järgi Skandinaaviast, Soomest või Venemaalt. Paljudes inglise keelt emakeelena rääkivates riikides, eriti rahvaste ühenduse riikides, teataksegi kaalikat nimedega Swedish turnip (Rootsi kaalikas) või lühendatult swede, mis viitab Rootsi päritolule.
Inglismaale jõudis kaalikas Saksamaa või Rootsi kaudu umbes 1750. aastal, Šotimaale Rootsi kaudu 1781. aastal. Põhja-Ameerikasse jõudis kaalikas 19. sajandi alguses ja 1835. aastaks tunti juurvilja teisel pool ookeani nii hästi, et teda soovitati New Yorgi osariigis loomasöödaks kasvatada.
Sõjajärgsetel nälja-aastatel oli kaalikas paljudes Euroopa riikides väga tähtis toidutaim. Eriti oluliseks muutus kaalikas Saksamaal 1916.–1917. aasta talvel, mida kutsutakse ka kaalikatalveks (Steckrübenwinter). Nimelt jäi 1916. aasta sügisel enamik Saksamaa kartulisaaki koristamata ja mädanes põldudel ära, sest põllumajanduses vajalikud töökäed olid rindel sõdimas. Nii muutus kaalikas loomasöödast tähtsaks inimtoidu allikaks. Pärast maailmasõdasid oli kaalikas paljudele sakslastele näljaaja toit.
Pigem jahe ja niiske
Kasvupinna poolest ei kuulu kaalikas maailma levinumate köögiviljade hulka. Euroopas kasvatatakse teda enim Suurbritannias, Skandinaavia ja Baltimaades. Vähesel määral kasvatatakse kaalikat ka USAs, Argentiinas ja Indias. Lõuna-Euroopas takistab tema viljelemist liiga kõrge temperatuur ja väike õhuniiskus. Nagu paljud teised ristõielised tahab kaalikas kasvuks pigem jahedamat ilma ja vajab juurika moodustamiseks palju niiskust. Kuiva ja kuuma suvega võib ka Eestis juhtuda, et kaalikas läheb juba esimesel aastal õitsema, ei moodusta korralikku juurikat või on juurikas kõva ja kibe. Normaalseks arenguks vajab kaalikas ka õhurikast mulda.
Selleks et kaalikat sügisel tarbida ja talveks säilitada, soovitatakse seeme külvata maikuu teisel või kolmandal dekaadil. Külvi reavahe võiks olla 40–50 cm. Kaalikas tärkab kiiresti, nelja kuni kuue päevaga, nii saab üsna pea teada, kas seeme on idanemisvõimeline.
Idulehtede faasis on oluline taimi harvendada, et vahe jääks keskmiselt 20 cm. Kuival ajal vajab kaalikas lisavett, muidu muutub juurvili kibedaks ja puiseks.
Kui on plaanis istikuid ette kasvatada, tuleks seda teha vähemalt kuu aega enne kasvukohale istutamist. Kui istik istutatakse peenrale, peaks tal olema neliviis pärislehte. Ridade vahele tuleks jätta 40–50 cm, taimede vahe aga 20 cm, nagu ka pärast otsekülvi ja harvendamist.
Kahjureid siiski leidub
Ristõielisi ei ole kuigi kerge kasvatada, sest neid ohustavad mitmesugused kahjurid ja haigused. Erand ei ole ka kaalikas. Pärast tärkamist võivad kaalikatõusmetega maiustada maakirbud, paarikolme millimeetri pikkused mustad hüppavad mardikad. Kevadised talvituskohtadest väljunud maakirbud on suur oht, sest tollal ei ole looduses veel väga palju toitu ja nii kipuvad nad ristõielistest kultuurtaimede kallale. Maakirbud närivad lehtedesse lohukesi; kuival kevadel võivad tõusmed täielikult hävida. Parim looduslik ja käepärane tõrjevahend on puutuhk, mida tuleks tõusmetele puistata.
Kaalikaid ohustavad ka naerimardikas ja kaalikakärbes. Seenhaigustest on tõsisem kapsanuuter, mille tõttu säilitusjuured moonduvad. Eriti vastuvõtlikud on taimed, kes kasvavad happelises ja liigniiskes mullas. Säilitamise ajal võib ilmneda, et juurikatel on kaalikaklaasistumishaigus: nad on seest klaasjad või pruunide laikudega. See on tingitud boori vähesusest või boori omandamise häirest. Kasvuajal klaasistumishaigus kuidagi ei väljendu.
Kaalikaroad
Meil tuntud juurviljadest on kaalikal kõige suurem C-vitamiini-sisaldus. Vitamiinivarud jäävad alles ka pikaajalisel säilitamisel, seetõttu on kaalikat hea süüa kevadtalvel. Sobib süüa toorelt, keedetult, küpsetatult või hautatult.
Eestlased tunnevad kaalikat kõige paremini ilmselt ühepajatoidu järgi. Soomes, Rootsis, Norras ja Hollandis pakutakse kartulipudru asemel kaalikatampi, kuhu on mõnikord lisatud kartulit või porgandit. Samasugust kaalikatampi serveeritakse Šoti rahvustoidu Haggis’e kõrvale. Soome traditsiooniline jõululaua kõrvalroog lanttulaatikko koosneb kaalikapüreest, millele on lisatud riivleiba, suhkrusiirupit, mune, koort, võid ja maitsestatud ingverit, kaneeli ja muskaatpähklit. Seda rooga küpsetatakse ahjus. Kaalikast võib julgesti valmistada ka magusaid roogasid. Näiteks võib aurutatud kaalikaviile paneerida suhkru, kaneeli- ja munasegus ja praadida pannil.
Toiduks tasub seda juurvilja hakata tarvitama siis, kui juurika läbimõõt on kuusseitse sentimeetrit. Lühema kasvuajaga sortide korral võib vilju maitsta juba juuli algul. Ületalve hoitav saak tuleb koristada enne tugevaid öökülmasid, sest kuni neljakraadine öökülm võib säilivust vähendada.
Kõige maitsvamad on 8–12 cm läbimõõduga juurikad. Kaalikad säilivad keldris hästi. Selleks et neid ületalve hoida, tuleb pealsed maha lõigata (jätta üksnes sentimeetrine tüügas), eemaldada üleliigne muld ning lõigata maha peajuur ja kõrvaljuured.
Kohalikud sordid
Eestis tasub kasvatada meie oma sorte, nagu ’Kohalik sinine’ ja ’Kõpu’, mis on maitselt head. ’Kohalik sinine’ on Eesti pärandsort, mille juurvili on ümmargune või lapikümar ja kaalub keskmiselt 0,5–0,9 kg. Koor on violetjas ja kollane, viljaliha kollane ja mahlane. ’Kõpu’ on Viljandi lähedalt pärit rahvaselektsioonisort. Selle sordi juurvili on lapikümar ja kaalub kuni 1,2 kg. Koore maapealne osa on hallikasrohelise varjundiga ja mullas olev osa kollane. Kollane viljaliha on maitselt hea. Mõlemat sorti võib külvata otse mulda või kasvatada taimed ette.
Mitte ainult söögiks
Peale toidu on kaalikat ajalooliselt kasutatud ka muul otstarbel. Šotimaal, Põhja- ja Lääne-Inglismaal ja Walesis uuristati halloween’i laternaid kaalika sisse. Komme kaalikaid uuristada taandus, kui Euroopasse jõudsid kõrvitsad. Tänapäevani on USAs Ithaca linnas tähistatud välituru hooaja lõppu rahvusvahelise kaalikakeegli meistrivõistlustega, kus keeglikuulide asemel veerevad kaalikad.
TRIIN NÕU (1986) on loodus- ja aiandushuviline, vabakutseline kirjutaja ja kommunikatsioonispetsialist.