Marju Kõivupuu
2013. aasta loomaks valitud hunt on rahvapärimuses ülipopulaarne tegelane.
Teda kohtab sagedasti nii muinasjuttudes, muistendites kui ka rahvausundis.
Metsä itti, metsä ätti,
metsä armas halli kuera,
metsä kuldane kuningas,
metsä kardane kasukas!
Ärä sina puudu puikusiie
ärä kisu kitseohlu,
ega ärä laku lambatalle!
Süö sina suosta sambelaida
mädajärvest mätta´aida,
lebäjärvest lehte´eida!
Suod olgu sinu soide´ella,
maad olgu sinu marada!
(Kuusalu kihelkond, 1938.)
Eesti muinasjuttudes on hunt rumal, kergesti petetav loom, nagu Euroopa kirjanduslike muinasjutuvestjate vahendusel meile kõigile juba lapsepõlvest tuttavaks saanud lugudes Punamütsikesest ja kolmest põrsakesest, kus ka üheks tegelaseks on kuri, kuid ivake kohtlasevõitu hunt. Ka meil on hunt rahvajuttudes üpris rumal. Mäletate, kuidas ta sabaga jääaugust kalu püüdis või mära kabja alt varsa hinda teada tahtis? Muinasjutuhundist saavad sageli jagu ka need (kodu)loomad, keda päris hunt looduses võimalusel murrab – lammas, kits, ja muidugi inimene. Muuseas on eesti loomamuinasjuttude uurijad täheldanud, et vastupidiselt usundilisele pärimusele polegi eesti muinasjuturepertuaaris säilinud selliseid lugusid, mis näitaksid, et inimene metslooma kardaks või eriliselt austaks. Kuid tasub meeles pidada, et muinasjutuloom esindab jutustaja vaatekohast teatud kindlat tüüpi karakterit ning jutupärimusse kinnistunud omadusi.Neid üks-ühele looduses elutsevatele prototüüpidele üle kanda oleks ülekohtune ja väär.
Hundiga kohtumine: kellele hea, kellele halb
Siinse kirjutise pealkiri on pärit ühest lapsepõlvemängust, mille abil püüti järele katsuda vastasmängija julgust ja meelekindlust. Kaks mängijat seisid vastakuti, üks küsis teiselt „Kas metsas käisid?” – „Käisin.” „Hunti nägid?” – „Nägin.” – „Kas kartsid ka?” Kui vastasmängija ütles, et ei kartnud, siis vehiti kätega tema näo ees ja tehti koledaid hääli. Kui vastasmängija silmad seepeale ei pilkunud ning ta seisis rahulikult, oli ta võitja. Kaotajat aga narriti, et kardad hunti, ei julge metsa minna! Rahvauskumuste kohaselt pole hundiga metsas trehvamist peetud alati sugugi hirmutavaks või pahaendeliseks. Räpina kihelkonnas usuti, et kui kalale minnes juhtud hundiga kokku, on hea kalaõnn.Kagu- Eestis arvati, et kui hundikari liigub küla läheduses, siis on oodata häid aegu ning õnnistusrikast aastat. Kuigi samast piirkonnast on kirja pandud ka sootuks vastupidiseid arvamusi – soekari küla lähedal ennustas söögikraami kallimaks minekut ja kehva majandusaastat. Küll on aga üsna üheselt peetud halvaendeliseks, kui on kuulda ebatavaliselt palju huntide ulgumist – sellest arvati sõda, õnnetust, vilja- ja kariloomade ikaldusi ja taudide-tõbede puhanguid. Veel 1990. aastatel Võrumaal välitöid tehes õnnestus mul eakamatelt, toona 70–80 aastastelt inimestelt kirja panna paar sellist lugu, mis jutustajate endi sõnul olnud päriselt juhtunud kas nende endi vanemate või vanavanematega: väidetavalt tõstvat hunt surnut jäljendava inimese kohal jalga. Kelle peale hunt on kusnud, see kaotab mälu ega oska enam õiget teed pidi koju tulla ja jääb mõneks ajaks metsa ekslema. Rahvapärimusse on talletatud üksjagu lugusid inimestest, kes hundiga kohtudes teesklesid maas lamades surnut, et niimoodi hundi tähelepanu endast kõrvale juhtida.Kui lapseootel naine hundist ehmus, võis laps saada külge „hundivea” või „soetähe” – viimane oli tume, teinekord ka karvadega kaetud sünnimärk, mis oli tekkinud lapsel sinna, kuhu ema ehmumise ajal oli oma käe pannud. Kui vastsündinu oli rahutu, magas halvasti või tema nutt meenutas hundi ulgu, arvati lapsel olevat hundiviga küljes, mida sai ohutleda-tohterdada maagiliste ravivõtetega. Last hoiti väheke hundikarvade suitsus, talle anti hundijälgedest võetud vett juua või toideti hundilihast keedetud leemega – terviseviga tuli saata tagasi sinna, kust see oli tulnud. Ka lapse suulaelõhe – hundikurk – arvati olevat põhjustatud sellest, et ema on hundist ehmunud või raseduse ajal olnud juures, kui jahimehed hunti nülgisid.
Täisartikkel Loodusesõber 01-2013