Tekst: MÄRT HANSO
Eakas metsamees on segaduses: enda arvates on ta eluaeg metsa kaitsnud, aga nüüd tunnetab, nagu tema huvid ja tööd sellesse valdkonda enam ei kuulukski! Kuhu siis? Selguse huvides refereerin ja kommenteerin üht oma kirjutist, mis on ilmunud üle kolmekümne aasta eest [1].
Metsakaitse ja metsade kaitse
Metsakaitse on rakenduslik metsamajanduse tegevusharu, mille eesmärk on maha suruda metsa kahjustavaid tegureid, analüüsimata laiemalt mõjurite teket ja muud. Vahel võisid need puudutada kas või üht konkreetset kahjustatud puistut või laiemalt mõnda haiguspuhangut või putukarüüstet, kuuludes seejuures täiesti ja ainult metsamajanduse valdkonda – tegelikult pigem metsa abistava tegevusena kui teoreetilise arutlusena.
Kas metsakaitse ei nõuagi teaduslikke uurimusi, järeldusi ega üldistusi? Nõuab ikka, kuid nendega peavad – metsakaitse huvides – tegelema teaduslikumad valdkonnad, nagu metsapatoloogia, -entomoloogia, vajaduse korral ka -viroloogia jt. Metsakaitse on ennekõike rakenduslik ala.
Metsade kaitse all mõistsin märksa laiemat, möödunud sajandi lõpuni rohkem teaduslikku tegevusala. See oli väljunud metsamajanduse raamidest ja võis looduskaitse ühe osana otsida julgelt põhjusi ning esitada küsimusi või isegi süüdistusi mis tahes valdkonnale, sealhulgas metsamajandusele.
Praeguseks ajaks on metsade kaitse arenenud omaette ideoloogiaks. Segadust tekitab asjaolu, et metsade kaitse aktivistid peavad ja nimetavad endid metsakaitsjateks. Nad ei tegele ju metsakaitse probleemidega, nagu võitlus juurepessu ja kuuse-kooreüraski või põtrade vastu, kes kärbivad oksi.
Metsade kaitse on nüüdisajal hakanud pöörduma ka metsakaitse vastu. Kurb näide on praegune kuuse-kooreüraski rüüstepuhang Lõuna-Eestis: metsakaitsest lähtuva mõtteviisi
ja toimimise ajastul poleks sellel lastud nii kaugele minna.
Metsamajandus versus põllumajandus
Mis teeb metsamajanduse metsapatoloogile eriliseks?Metsamajandus, näiliselt küllaltki vana inimtegevuse ala, osutub üllatavalt nooreks, kui võtta aluseks ühe metsapõlvkonna vanus. Metsapõlvkonna kestuseks peame sajandit.
Põllumajandust võib kiire põlvkondade vahetumise tõttu pidada sadu või isegi tuhandeid kordi vanemaks tegevusalaks – enamiku viljeldavate kultuurtaimede eluiga on vaid üks aasta. Seepärast on ka põllumajandustaimede areng, käitumine, reaktsioon inimtegevusele märksa paremini tuntud kui metsade puittaimede oma. Aktiivne metsamajandus on kestnud ainult paarsada-kolmsada aastat, s.o paar-kolm metsapõlvkonda. Põllumees teab vanarahvatarkust: kui narrid põldu ühe korra, narrib põld sind vastu üheksa korda. Metsamees seda veel ei tea ega saagi niipea teada, kui kaua mets teda vastu narrib: selleks kulub veel aastasadu.
Põllumajanduslik mõtlemine metsamajanduses
Möödunud sajandi lõpuks oli inimtegevus Eesti metsades ja ka mujal üha tugevnenud. Eeldati, et see tugevneb veelgi – metsamajandus intensiivistub. Juba oli loodud maheda põllumajanduse kontseptsioon, ent maheda metsamajanduse käsitust veel ei olnud.
Tollal meile avanenud maailmakirjandust uurides olin hakanud üha enam aru saama, aga ühtlasi mõistatama, miks metsad olid hakanud surema just kõige vanema ja kõrgemalt arenenud metsamajandusega riikides, ja mitte arengumaades. Kas see, et kõrgelt arenenud metsamajandusega riikides oli enamasti ka kõrgelt arenenud tööstus – koos loodust tugevamini saastava heitega – ikka oli selle kurva nähtuse põhiseletus?
Põllumajandust matkiva metsamajanduse tõttu olid tol ajal kujunenud metsad, mille olemus ja ilme jäid kaugele looduslike metsade omast: oli rajatud üheliigilisi, isegi geneetiliselt väga homogeenseid puistuid ja nn puupõlde; metsi väetati, tehti keemilist kahjuritõrjet jne.
Haiguste tõrje metsas ja põllul
Nii metsapuude kui ka põllumajandustaimede põhilised kahjustajad on seenhaigused. Teatavasti käib looduses – metsas ja põllul, peremeestaimedel ja patogeenidel – pidev olelusvõitlus ellujäämise nimel.
Eriti energiline ja kiire muutlikkus ilmneb aga mikroorganismidel, ka taimehaigusi tekitavatel mikroseentel. Nende arengutsükkel vältab enamasti aasta. Niisama pikk on ka enamiku põllumajanduskultuuride eluiga. Pideva töö, resistentsusaretuse abil suudab inimene üsna lootustandvalt kaitsta põllumajandustaimi haigustekitajate ohtliku geneetilise muutumise eest. Sedamööda, kuidas tekivad ja arenevad uud virulentsused haigustekitajad, jõuab inimene aretada ka uute omadustega ehk haiguskindlamaid taimesorte.
Mis juhtub aga metsas? Olles külvanud puuseemne või istutanud puutaime, tuleb tõdeda, et selle geneetilist koodi ei saa tema eluea ehk näiteks sajandi jooksul enam muuta. Ent haigustekitaja arengutsükkel kestab vaid ühe aasta. See tähendab, et puutaime ühe arengutsükli/eluea jooksul teeb patogeen tema kõrval läbi sada muutust – ainus eesmärk on nakatada puu, kasutada tema kudesid toiduks ja saadud energia abil paljuneda. Ilma mingi võimaluseta, et metsakasvataja saaks selles valdkonnas puu kaitseks midagi tõhusat ette võtta.
Järelikult oli ka metsaselektsioonis rakendatud resistentsusaretus – üks tollal põllumajanduselt üle võetud abinõu – juba teoreetiliselt üsna küsitava väärtusega.
Mets ja metsamajandus
Metsamajandus on üpriski noor tegevusala, aga mets ise on väga vana nähtus: tuhandeid kordi vanem kui põld. See, et metsad juba ammu haiguste tõttu surnud pole, on olnud põhiliselt tingitud loodusmetsade mitmekesisusest: nii liigilise koosseisu, aga veelgi kitsamalt vaadeldes liigi genofondi varieeruvuse, kuid ka vanuselise koosseisu, mullastiku ebaühtluse jm pärast.
Ent suures looduse ümberkujundamise tuhinas, metsamajandust tõhustades, oli hakatud „rikastama“ algul pargi-, seejärel ka metsakooslusi uute puuliikide, nende vormide või ka kodumaiste puuliikide mujalt pärinevate järglastega. Siinmail alustasid seda baltisakslastest mõisnikud, kes soovisid oma uutes valdustes luua endist kodumaad meenutavat keskkonda.
Seejärel võeti tollasele metsamajandusele justnagu ilmselgelt vajalikuna kasutusele introduktsioon. Koos puudega toodi tahtmatult sisse uusi haigusi, mis on siin hakanud levima ka nendega kohastumata pärismaistel puuliikidel. Pealegi olid sisse toodud puud varem ka ise leidnud pärismaiste haigustekitajate rohkust suuresti mõjutavad vaheperemehed. Selle mõju suund saab jällegi olla metsale üksnes ohtlik: tulnukpuud pole omakorda kohastunud siinsete haigustega.
Põllukultuuride kasvatamise eeskujul on metsakasvatajal olnud mugavam ja soodsam majandada puhtpuistuid. Õnneks on juba mõnda aega tagasi hakatud aru saama selle ja mitme teisegi metsamajandusliku „aabitsatõe“ kahtlasest väärtusest.
Põhiviga on siingi olnud põllumajandusliku mõtteviisi järgimine, arvestamata tohutuid ökoloogilisi erinevusi metsa ja põllu vahel. Samas on see kahjuks tublisti vaigistanud metsakaitselist mõtlemist ja rakenduslikku tegevust meie metsades, selle tagajärg on juba mainitud kuuse-kooreüraski puhang.
1. Hanso, Märt 1992. Metsakaitsest metsade kaitseni – mis saab edasi? – Örd, August (toim). Eesti metsade kaitse ja kasutamine. Eesti TA Looduskaitse Komisjon, Tallinn: 50–55.
Märt Hanso (1939) on metsapatoloog.