Tekst: MARILIIS KÕUTS
2024. aasta maikuu lõi temperatuurirekordeid ja jäi eredalt meelde kevadena, kui kevadet õieti polnudki. Välkkiirelt tormas loodus lumesajult ja miinuskraadidelt pikaajalisele suveleitsakule, jätmata isegi aega talveriideid kappi panna. Kevadise kuumalaine põhjustas atmosfäärne blokeering Skandinaavia kohal, mis tõi Läänemere kohale selge ilma ja kõrge õhutemperatuuri. Kuumalaine algas 14. mail ja vältas kokku ligi kolm nädalat.
Tavatult soe õhk asus omakorda soojendama Läänemerd ja tõi ulatuslikel merealadel kaasa mereleitsaku. Mereliseks kuumalaineks ehk mereleitsakuks nimetatakse vähemalt viis päeva kestvat anomaalset olukorda, kus mere pinnakihi temperatuur on kõrgem kui varasema aja 90 protsendil päevadest. Teisisõnu, mereleitsaku ajal on meri ebatavaliselt soe ning see võib juhtuda aasta ringi. Läänemerel on kevadsuviste mereliste kuumalainete teke enamasti seotud päikeselise ilma ja keskmisest kõrgema õhutemperatuuriga. Kuumalaine vastandnähtus on mereline külmalaine, kui merepinna temperatuur on teatud aja jooksul anomaalselt külm. Tänavune kuumalaine näitas Läänemeres esimesi märke juba 14. mail ning saavutas oma maksimaalse ulatuse 4. juunil, hõlmates hinnanguliselt 70% Läänemere kogupindalast (294 000 km2). Siinsamas Soome lahes registreeriti mereleitsaku kõigi aegade rekord – 10,68 oC üle keskmise, milletaolisi maailmas seni mõõdetud ei ole.
Ilma jahenedes taandus mereleitsak aeglaselt, sest veekeskkond on atmosfääriga võrreldes termiliselt inertsem. Kokku vältas 2024. aasta kevadine mereleitsak 40 päeva.
Mereleitsakud on osa suuremast kliimamuutuse mustrist, sest tõusev keskmine atmosfääri temperatuur ja ilmastikuekstreemumid suurendavad omakorda mereliste kuumalainete sagedust ja kestust. Selle ilmestamiseks võib heita pilgu pikaajalisele globaalse merepinna temperatuuri graafikule, mille järgi ületavad 2023. ja 2024. aasta pikaajalist keskmist näitu hüppeliselt – soojenemine on haaranud suure osa maailmamerest.