Mänd, taru- ja tarbepuu

Tekst ja fotod: IVAR SIBUL. Graafika: Andrei Kupjanski

Jätkame tänavuse aasta puu tutvustamist. See puuliik võib elada üle viiesaja aasta vanuseks. Kuidas mänd paljuneb? Mis kasu saab temast inimene?

Järvselja õpperaja kõrval kasvava Kuningamänni tüvi on jäme ja mahukas. Ligi 380 aastaga on männihiiglane saavutanud 335-sentimeetrise tüveümbermõõdu

Harilik mänd on kiirekasvuline puuliik: viljakamates kasvukohtades võib ta juba 70-aastaselt olla 30 m kõrgune. Ent rabas sirgub ta vaevu paarimeetriseks ja käevarrejämeduseks puuks. Sobilikes kasvukohtades võib harilik mänd kasvada kuni 50 m kõrguseks ja saavutada tüveläbimõõdu kuni 1,5 m. Eesti ja ka maailma kõrgeim harilik mänd kasvab Põlvamaal Räpina vallas Ootsipalus. Selle umbes 220 aasta vanuse puu kõrguseks on mõõdetud 46,6 m. Kõrgeid männipuid kohtab ka Järvseljal Riiupalus kvartalil nr 261, kus sirgub mitu üle 40 m küündivat mastimändi (kõrgeim 43,3 m, rinnasdiameeter 68 cm).

Kuninglik puu

Järvselja õppe- ja katsemetskonnast leiab ka Eestimaa mändide kuninga ehk Kuningamänni, kelle kõrgus on veidi üle 33 m ja tüve ümbermõõt 340 cm. Tüve mahult, ligi 13 m3, on ta üks mahukaima tüvega männipuu. Teadaolevalt ei ole see suursugune mänd seotud ühegi aegade jooksul Liivi- või Eestimaale sattunud kroonitud peaga, kuid puu hakkas kasvama umbes samal ajal kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf asutas Academia Gustaviana, millega pandi alus Tartu ülikoolile. Märkimisväärse vanuse ja erilise kasvukoha tõttu ürgmetsa piiril sümboliseerib Kuningamänd Eesti hea tasemega järjepidevat akadeemilist haridust. See majesteetliku välimusega Eesti sümbolpuu kerkis kuninglikku seisusesse tänavu pärast seda, kui Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf Eesti istutas riigivisiidi käigus 4. mail Tartusse metsamaja ette Kuningamänni seitsmeaastase järglase.

Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf istutas tänavu 4. mail koos president Alar Karisega maaülikooli metsamaja ette Järvseljal kasvava Kuningamänni järglase Allikas: Eesti maaülikool

Põlismännid
Eesti jämedaim mänd kasvab Jõgevamaal Puurmani vallas Jüriküla külas Mäe Jaani-Hansu talu maadel. Selle 20 m kõrguse puuhiiu tüveümbermõõduks rinnakõrguselt on mõõdetud 453 cm. Jämedaid mände kasvab meil mujalgi (Kuldi-Jüri pettäi Peetrimõisa külas Põlvamaal, Peedi talu mänd Kaisma külas Pärnumaal, Kariste küla Ristimänd Ida-Virumaal, Lesenaise pedajas Kurista külas Tartumaal, Kõlleste mänd Põlvamaal, Arbimäe mänd Elvas jt), kuid nende puude tüveümbermõõt rinnakõrguselt mõõdetuna ei küüni üle nelja meetri. Pada oru nõlval Pada külas Lääne-Virumaal kasvava kaheharulise Padaoru männi (tuntud ka Peetri, Ulmi ja Vanaveski männina) tüve ümbermõõt on küll 520 cm, kuid see näit on saadud poole meetri kõrguselt, sest puu on harunenud nii madalalt, et 1,3 m kõrguselt ei ole võimalik tüve mõõta.

Hariliku männi eluiga ulatub 400–500 aastani. Meie vanimad põlismännid kasvavad Lahemaa rahvuspargis alla paarisaja meetri kaugusel merest Pedassaare külas Pedassaare neeme kaitsealal. Nende vanus küünib peaaegu poole tuhande aastani. Põhja-Soomes Lapimaal Urho Kekkoneni rahvuspargis kasvab aga ligi 780-aastane vana põlismänd (sm honka ehk aihki), see on ligi kuus meetrit kõrge ning tüveläbimõõt vöökõrguselt mõõdetuna umbes pool meetrit.

Kaunis ja mitmenäoline
Valgusnõudliku puuliigina on hariliku männi võra Kesk- ja Põhja-Euroopa puistutes kitsas, ažuurne, oksad peened ja lühikesed, tüvi hästi ja kõrgelt laasunud, silinderjas ning väikese koondega. Vanemas eas muutub võra poolkerajaks või lamedaladvaliseks otsekui vihmavari ning võra oksad jämedamaks. Üksikult kasvava puu laiuv võra ulatub maapinnani, oksad on pikad ja jämedad ning tüvi tüüakas ja jändrik. Tüve alumine osa on kaetud rõmelise hallikaspruuni paksu korbaga, ülemises osas on koor punakasoranž ja kestendav. Vanadel puudel muutub korp plaatjaks ja pealt siledaks ehk nn krokodillikorbaks.

Ka vana männi koor on tüve ülaosas oranžikaspruun ja kestendav (vasakul). Paremal lõheline laiplaatjas ja pealt sile nn krokodillikorp umbes 160 aasta vanusel Põlvamaa männil

Paljunemine
Seemnekandvus algab puistus 30–40-aastaselt, vabalt kasvades 12–15 ja seemlas 10 aasta vanuselt. Eestis korduvad seemneaastad keskmiselt kolme-nelja aasta järel, kuid ka vaheaastatel leidub vähesel määral käbisid. Põhjapoolsetes karmimates kasvupiirkondades korduvad seemneaastad kuni seitsme aasta järel.

Harilik mänd tolmleb puu intensiivseima kasvu ajal, s.o mai lõpul ja juuni algul. Kahvatukollased munajad isaskäbid asetsevad kogumikena eelmise aasta võrsete tipus. Püstised punakad ovaalsed emaskäbid ilmuvad ühe- või kahekaupa sama aasta pikkvõrsete tippu. Iga käbi koosneb teljest ja sellele spiraalselt kinnituvatest soomustest. Kollastes käbides valmivad tolmuterad, punakates aga seemnealgmed. Nii isas- kui ka noored emaskäbid on algul pisikesed, 5–6 mm pikkused. Isaskäbi soomuse alaküljel on kaks tolmukotti tolmuteradega. Ühel puul valmivad tolmuterad ja seemnealgmed väikese ajanihkega: nõnda ei saa tolmuterad viljastada seemnealgmeid sama puu emaskäbides. Niisugune võõrtolmlemine tagab elujõulisema järglaskonna.

Tillukestel, kõigest 60 μm läbimõõduga tolmuteradel on kaks õhupõit, mille abil võivad nad soodsa ilmaga hõljuda õhus kaua ja kanduda kuni 900–1000 km kaugusele. Enamik tolmuteri ei satu aga emaskäbidele, vaid langeb maapinnale. Nii on männi tolmlemise ajal metsarajad, alustaimestik ja lähedal asuvad veekogud kaetud kollaka kirmega. Pärast tolmlemist tõmbuvad isaskäbid pruuniks ja kuivavad. Emaskäbidel aga soomused sulguvad ning käbi areng jätkub.

Viljastamine saab siiski teoks alles järgmise aasta kevadel, kui käbid hakkavad jõudsalt kasvama. Seemned valmivad teise aasta hilissügiseks (novembriks) või kolmanda aasta talvel; siis võib hakata käbisid varuma. Küpsed tiibadega seemned pääsevad 3–7 cm pikkustest käbidest välja alles kolmanda aasta kevadel (märtsi lõpul või aprillis, mais): kui ilmad on kuivad ja päikesepaistelised, siis pruuniks tõmbunud käbisoomused avanevad. Suve algul, pärast seemnete varisemist, hakkavad tühjad tuhmpruunikashallid käbid puudelt langema.

Seemned on väikesed ja munajad; värvuselt võivad nad olla mustad, pruunid, hallikad, kirjud või isegi valkjad (need seemned on tühjad või puudulikult arenenud). Valkjaid seemneid on männil üldiselt vähe, sest täisteralisus on suur ning idanevus üle 90%. Seeme on 3–4 mm pikk ning 1000 seemne mass on Eestis 4–6 g. Seemnete suurus ja kaal oleneb kasvukoha kliimast ja mullastikust. Seemnel on pikk sihvakas umbes kolm korda seemnest pikem pruunikas kilejas tiib, mis aitab tal tuulega emapuust kaugemale kanduda. Nagu kõigil teistel männiliikidel (v.a seeder- ja pähklimändidel, kellel seemnetiib puudub või on vähe arenenud), haarab hariliku männi lennutiib seemet kahvlitaoliselt servadest ning vabaneb seemnest kergesti.

Vaigurikas puit
Nagu kõik männid on harilik mänd lülipuiduline. Tema puit on kerge ja pehme, kriimustustele peab vastu keskmiselt, kuid löökkoormust ei talu kuigi hästi. Tihedus varieerub 310–810 kg/m3, olles keskmiselt 520 kg/m3. Pehmem maltspuidu osa on valkjas kuni kollakas. Raskem lülipuit on tumedam, kollakas- või punakaspruun, ning hakkab tekkima pärast 40. eluaastat. Seistes ja päikesevalguses männipuit tumeneb. Aastarõngad on ebakorrapärased ja hästi nähtavad. Puit on vaigukäikude rohkuse tõttu väga vaigune. Heleda maltspuidu vaik on vedel, lülipuidus aga tardunud. Keskmiselt sisaldab männipuit 4,8% vaiku, mis parandab puidu püsivust. Välisoludes maapinnaga kontaktis olev männipuit säilib keskmiselt 7–8 aastat, lageda taeva all olev puit 60 (40–85) aastat ja varjualuses olev puit vähemalt 100 aastat.

Harilik mänd on lülipuiduline, puidus saab eristada tumedamat ja kõvemat sisemist osa, mis hakkab tekkima pärast 40. eluaastat. Väline maltspuit on pehmem ja valkjat või kollakat värvi

Männipuitu iseloomustavad vertikaalsed (nähtavad varapuidu ristlõikes tumedate ja hilispuidus valgete täpikestena) ja horisontaalsed vaigukäigud (0,1 mm), mis on omavahel ühendatud käigustikuks. Vaigukäike leidub ka koores ja okastes, kuid need pole ühenduses puidu vaigukäikudega. Kuna käikudes liikuv vaik on rõhu all, kaitseb see puud haigustekitajate ja kahjurite sissetungi eest. Antibakteriaalse ja hallitusseentevastaseid aineid sisaldav vaik katab puu välised vigastused ega lase patogeenidel puitu tungida. Samas muutub värskelt raiutud männi maltspuit soojal aastaajal mikroseente elutegevuse tõttu kiiresti sinakaks. Aga putukad (puidusikud, rädi- ja kooreüraskid jt), kes püüavad elujõulise puu tüvesse siseneda surmab kokkupuude vaiguga mõne hetkega.
Asjaolu, et männivaik võib aja jooksul kivistuda ja muutuda väärismineraaliks, meenub meile siis, kui hoiame käes hinnatud ehtematerjali merevaiku, mis pole küll tekkinud hariliku männi, vaid 35 miljonit aastat tagasi kasvanud helmemänni (Pinus succinifera) vaigust.

Tarbepuidupuu
Nagu enamik männiliike on harilikul männil suur majanduslik tähtsus. Tema kõrgelt hinnatud puitu saab hästi töödelda, poleerida ja peitsida ning laialdaselt rakendada nii siseruumides kui ka välisoludes (mh põranda- ja seinakattematerjalina, valmistada tava- ja liimpuidust mööblit). Männilauad ja -plangud on peamine uste, sängide, pinkide, laudade, kirstude jms materjal.

Hästi immutatav männipuit sobib õhuliinipostide ja raudteeliiprite tarbeks. Oksavabast tüvest saab head spooni vineeriks. Varem oli mänd eelistatud paadi- ja laevaehituspuu ning katusepilbaste ehk -laastude põhimaterjal. Vanad eestlased tarvitasid mändi peeru(pirru)puuna; lõhestatud pirde põletati või punuti neist korve. Viimasel otstarbel kasutati ka noorte mändide juuri. Männioksi ja latvu on enamasti pruugitud aiapostide ja -lattidena.
Kuna männi külgoksad kasvavad radiaalselt männastena, valmistati noorte mändide ladvast – oksaharusid oli neli kuni seitse, enamasti viis – jahupudru jms segamise vahend. Põhja- ja Kirde-Eestis kutsuti seda männaks (mänd : männa). Arvatavasti sellest tuletisest ongi lähtunud kõnealuse puuliigi nimetus põhjaeesti ja soome keele murretes. Lõunaeesti murretes ja mitmes läänemeresoome keeles on männi kohta öeldud pedajas.

Rohkete kasutusvõimalustega tervendav puu
Suure vaigususe tõttu ei sobi männipuit paberi valmistamiseks nii hästi kui kuusk, temast tehakse sulfaattselluloosi. Hariliku männi puidust saab ka väärtuslikke kõrvalsaadusi, männikändude utmisel saadakse tõrva ja selle keetmisel omakorda pigi, peale selle tärpentini ja sütt; vaigust tärpentini, kampolit jm.

Toortärpentinil (Terebinthina) on bakteritsiidne toime, seetõttu lisatakse teda ravisalvidesse, mida pruugitakse raskesti paranevate haavade korral. Puhastatud tärpentiniõli on tuntud ravivahend lihase- ja närvivalu, liigesepõletiku ja- reuma korral ning tärpentinisalv leevendab ülemiste hingamisteede haigusi. Männitõrvaga (pix liquida Pini) ravitsetakse välispidi nahahaigusi (ekseemid, soomussammaspool, sügelised jt).

Kevadised männikasvud ja -pungad (gemmae Pini) sisaldavad eeterlikku õli, vaiku, tärklist, mõruaineid, tanniine ja C-vitamiini. Neist valmistatud vesitõmmise aur aitab sisse hingates bronhiidi, gripi, angiini ja teiste hingamisteede haiguste vastu. Kui lisada vannivette männikasve või -okkaid (turiones Pini, folium Pini), saame leevendada nahahaigusi, reumat, närvihaigusi ja unetust.

Okkaid võib vajaduse korral koguda aasta ringi, need sisaldavad rohkesti C- ja K-vitamiini, karotiini, eeterlikku õli, park- ja mõruaineid. Männiokkaekstrakt (extractum Pinopsidi naturalis) on hinnatud lõhnateraapias. Okastest saab mikroobivastase toimega eeterlikku õli (oleum Pini) ja sellest valmistada alkohollahuse, mis aitab õhku pihustatuna puhastada ja värskendada ruumide õhku. Männiõli parandab hingamisteede ainevahetust, mistõttu kasutatakse teda mitmes kõrva-, nina- ja kurguravimis. Samuti on ta reuma- ja spordisalvide tähtis koostisosa.
Mõnel pool maailmas tarvitatakse toidulisandina ja rahvameditsiinivahendina männi isaskäbidest saadavaid tolmuteri, mille koostises leidub rohkesti polüsahhariide, kiudaineid, valke, mineraale, amino- ja rasvhappeid jmt bioaktiivseid ühendeid.

Allergiat männipuude vastu peetakse üldiselt haruldaseks ja kliiniliselt ebaoluliseks. Üsna harva võib kokkupuude männi õietolmu, puidu või vaiguga kutsuda esile allergilisi reaktsioone. Mõnikord võib männipuus leiduv õli põhjustada nahapõletikku. Ekseemi võib tekitada männikoorel kasvav kariksammal (Frullania). Männikoorepulbri abil puhastatakse merevett naftast, sest koorepuru imab õlisid, kuid mitte vett.

Linnahaljastuses kasutatakse harilikku mändi ilupuuna vähe, sest ta ei ole kuigi õhusaastekindel. Talle ei sobi ka teede korrashoiuks kasutatavad kemikaalid. Asendamatu on mänd metsaparkides ja parkmetsades, kuna eritab hulganisti fütontsiide, mis hävitavad mikroobe ja tuberkuloosibaktereid.

Risti- ja tarupuu
Rahvapärimuse järgi on mänd tamme kõrval Eestis enim levinud hiie- ja pühapuu. Muu hulgas annavad sellest tunnistust pühaks peetud mändidele pandud nimed: Tennüspettäi, Iite mänd, Püha pedajas jt. Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on mände kasutatud ka ohvri- ja ristipuudena (Lautsipedajas, Ristipettäi, Kalmepettäi). Varasematel aegadel, kui Eestis tegeldi veel metsmesindusega, olid õõnsustega männid ehk taropettäid enim levinud mesipuud (tarupuud). Need olid puu, mille sisse oli raiutud õõs mesilasperele. Kuulsaim tarupuu, Mändiku taropettäi, kasvas veel hiljaaegu Võrumaal Antsla vallas Kaika külas Mäe-Mändiku talumaadel.

Harilik männikärsakas (Hylobius abietis) männitaimel. Mardika valmikud närivad noorte okaspuude koort

Männi vaenlased
Harilikku mändi võivad eri kasvustaadiumides kahjustada mitmesugused patogeenid, näiteks okaspuu-võrsevähk, juurepess, männitaelik, männi-pigirooste, männi-koorepõletik, männi pudetõbi, pruun- ja punavöötaud jt. Puule võivad kahju teha või olla isegi tema surmavaenlased putukad, nagu männikärsakad, männimähkurid, männivaablased ja liblikatest okkakahjurid, põrniklased, ürasklased ja pihklased, kuid ka teised väiksemad või suuremad loomad, kellest ohtlikum on männi-puidunematood ehk männi-laguuss; peale selle hiired, põder jt, aga ka sademed (lumi) ja muud keskkonnategurid.

Punaka männivaablase (Neodiprion sertifer) ebaröövikute seltsing hariliku männi okkaid söömas

1. Cheng, Yong et al. 2023. Pine pollen: A review of its chemical composition, health effects, processing, and food applications. – Trends in Food Science & Technology 138: 599–614.
2. Freeman, Geraldine L. 1993. Pine pollen allergy in northern Arizona. – Annals of Allergy 70 (6): 491–494.
3. Krüssmann, Gerd 1979. Die Nadelgehölze: Eine Nadelholzkunde für die Praxis. 3., neubearbeitete Auflage, Barey, Berlin, Hamburg.
4. Kõivupuu, Marju 1997. Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus. – Akadeemia 1: 35–61.
5. Laas, Eino 2004. Okaspuud. Atlex, Tartu.
6. Mathiesen, Andres 1934. Dendroloogia. Puuteaduse käsiraamat metsateadlastele, aednikkudele ja loodusesõpradele. Akadeemilise Metsaseltsi Kirjastus, Tartu.
7. Raal, Ain 2012. Seitse tervendavat puud. Kadakas, tamm, kask, pihlakas, mänd, pärn ja paju. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
8. Relve, Hendrik 2001. Eesti jämedaimad, kõrgeimad ja vanimad männid. – Eesti Loodus (12): 465–466.
9. Richardson, David M. (ed.). 2000. Ecology and Biogeography of Pinus. Cambridge University Press.
10. Saarman, Endel, Veibri, Udo 2006. Puiduteadus. Eesti Metsaselts, Tartu.
11. Sarvas, Risto 2002. Havupuut. 2. painos, Painopaikka Karisto Oy, Hämeenlinna.
12. Sibul, Ivar 2009. Väike puidualbum. Eesti Metsaselts, Tartu.
13. Sibul, Ivar 2014. Harilik mänd (Pinus sylvestris L.). – Mänd Eestis, Tartu: 41–55.
14. Suuroja, Martin 2007. Eesti hiiepuud. OÜ Geo Trail KS, Tallinn.
15. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.

IVAR SIBUL (1972) on Eesti maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor.