Aivar Kriiska
UNESCO maailmapärandi kultuurimälestiste nimekiri on kirev nagu George Towni tänavad jõulu ajal. Kohta jagub nii väikestele vaiksetele arheoloogiamuististele, suurtele elututele püramiididele kui ka ajaloolistele linnasüdametele, mis kihavad argitoimetustest. Malaisiast kuulub kultuuripärandi nimekirja kaks objekti: alates 2012. aastast arheoloogiline kompleks Lenggongi orus ning 2008. aastast ühiselt ajaloolised linnad Melaka ja George Town.
Melaka on tõepoolest kolmeosaline: üks osa vanu ja vähem vanu ehitisi, üks osa arheoloogiat või veel ees ootavaid uuringuid ning üks osa mitmekesiseid inimesi ja nende kultuure, kõige laiemas tähenduses. AIVAR KRIISKA
Malaka poolsaare ajalugu esmaasukatest malaislasteni
Praegune Malaisia riik hõlmab osa Malaka poolsaarest ja Borneo saarest Kagu-Aasias. Kuna käisin üksnes Malakal, piirdun kirjutises selle paigaga.
Malaisia ajalugu on suuresti migratsioonide lugu: erisuguseid inimlasi ja inimesi on Malaka poolsaarele tulnud palju kordi. Vanim inimlaste asutusjälg on Lenggongi orust Bukit Bunuhist pärit töödeldud kivilaba, mis on valmistatud üle 1,8 miljoni aasta eest. See on Aafrika paikade kõrval vanuselt neljas koht, kust on leitud hominiidide tööriistu või luid. Bukit Bunuhi laba on ka üks põhjus, miks Peraki jõe kallastel asuv mägedega piiratud Lenggongi org on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Aga Lenggongis on teisigi põnevaid asula- ja matmispaiku, mis asuvad koobastes ja avamaastikul. Teadaolevalt elasid inimlased seal umbkaudu 550 000, 270 000 ja 200 000 kuni 100 000 aastat tagasi. Esimeste Aafrikast välja rännanud nüüdisinimeste järglased jõudsid sinna umbes 74 000 ja teise väljarändelaine inimesed vähemalt 40 000 aastat tagasi.
Enamik Lenggongi koobastest oli asustatud alates ajast umbes 13 000 aastat tagasi. Seegi asustusjärk oli tõenäoliselt rände tulemus ning seostub nn Hòa Bìnhi kultuuriga, mis oli levinud mujalgi Kagu-Aasias ja tõenäoliselt saanud alguse Lõuna-Hiinast. Hòa Bìnhi kultuuri tuntuim persoon Malaisias on umbes 11 500 aastat tagasi elanud nn Peraki mees: Lenggongi orust Gua Gunung Runtuhi koopast välja kaevatud luustik. Antropoloogiliste uuringute järgi oli see inimene üpris sarnane Austraalia aborigeenidega.
Lenggongi arheoloogiamuuseumis Kota Tampanis on eksponeeritud kiviaegne kvartsiidist ja kvartsist tööriistade valmistamise paik, mis on osaliselt välja kaevatud. Tööriistad on mattunud Sumatra saare Toba vulkaanipurske tuha alla umbes 74 000 aastat tagasi. Suure tõenäosusega tegelesid seal kivitöötlemisega nüüdisinimesed. Toba vulkaanipurse oli väga ränk looduskatastroof. Ühe äärmusliku hüpoteesi kohaselt võis inimkond selle tagajärjel kahaneda mõne tuhande indiviidini ja olla väljasuremisohus. AIVAR KRIISKA
Kaardile tuleb tuua ka Penangi saar, sest tuhandeid aastaid hiljem sai just sellest Malaisia ajaloo ja veel hiljem ka minu pärandireisi sõlmpunkt. Hea põhjuse annab nn Penangi naine – 5700 aasta eest maetud naine, kellele oli hauda kaasa pandud savinõusid, kiviesemeid ja teokarpe; tema luustik leiti Guar Kepah’ kiviaegsest asula- ja matmiskohast. Tõsi, see naine ei ole ainus sinna maetu, alates 19. sajandi keskpaigast on Guar Kepah’ nn karbikuhilatest kaevatud välja veel 41 inimese säilmed. Neid luustikke oli 150 aastat hoitud Hollandis Leidenis, ent pärast Hollandi valitsuse rahastatud uuringuid on need loodetavasti 2024. aasta teisel poolel jõudnud tagasi Penangi saarele, pannes sel moel punkti ühele peatükile Kagu-Aasia koloniaalarheoloogiast.
Umbes 6000 aastat tagasi elasid Malaka poolsaarel Lõuna-Hiinast või Kagu-Aasia mandriosast pärit uusasukad, kelle järglased hakkasid tegelema põllumajandusega. Paar tuhat aastat hiljem lisandus austroneesia keeli kõnelev rahvastik. Paraku ei ole veel täit selgust ei majandusviisi muutuses ega nende migratsioonide käigus. Vanimad pronksist esemed on Malaisiasse toodud umbkaudu 2500 aasta eest ja kõigest paari sajandi jagu hiljem hakati seal valmistama rauda. Võimalik, et juba 2000 aasta eest tekkisid ka esmased riiklikud moodustised, kuid neid teadmisi looritavad nii kirjalike kui ka arheoloogiliste allikate nappus ning legendid ja ajaloolised fantaasiad. Selge on aga see, et meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel hakkasid Malaka poolsaarel kujunema majanduslikud (sh kaubanduslikud) ja poliitilised keskused, kus levis jõudsalt budism.
Kagu-Aasia esiajalooline rahvastik on aluseks malailastele, kes hõlmavad nüüdse Malaisia elanikkonnast enamiku, ning negrito, senoide ja protomalaide põlisrahvastele, keda on kokku alla ühe protsendi. Malaisias ja Tai lõunaosas elavate negritode rahvakild on vaid mõne tuhande inimese suurune ja elatub osaliselt praegugi küttimisest, korilusest ja kalapüügist. Geeniuuringute järgi kannavad negritod endas nii Hòa Bìnhi kultuuri küttide, kalurite ja korilaste kui ka kiviaegsete põlluharijate geneetilist pärandit. Malaka poolsaare keskosas elavad senoid võivad pärineda Kagu-Aasia kiviaegsetest põlluharijatest. Peamiselt Malaisia lõunaosas elavate protomalaide kujunemisel on kiviaegsete maaharijate kõrval suurt osa etendanud austroneesia keeli kõnelenud uusrahvastik.
Nüüdsed malailased kõnelevad austroneesia keelkonda kuuluvat malai keelt ning tunnetavad ühel või teisel viisil ühist identiteeti. Arvatavasti oli nende üks alusrahvas eelmainitud protomalaid (neile viitab 15–31% praeguste malailaste pärilikkusainest), kes segunesid 6.–19. sajandil austroneeslaste ning Ida- ja Lõuna-Aasia päritolu inimestega. Nende alusrühmade osakaal varieerub, mis tuleneb tõenäoliselt malailaste geograafilisest isoleeritusest ja demograafiliste tegurite erinevustest. Malailaste etniline kujunemine algas samal ajal kui kiirenes riikide areng ja elavnes kaubandus Malaka poolsaare sadamates, kus Hiina, Araabia ja Pärsia kaupmehed muutusid märksa aktiivsemaks. Kaupmeeste vahendusel levis seal ka islam, millest sai 16. sajandi alguseks küllaltki üldine usund.