Maris Kruuse:
Siinkohal üks värskem lugu Alam- Pedjalt, kus 2008. aastal tõepoolest veel hundikari tegutses. Praeguseks sealkandis kriime paraku ei liigu, eesti sute arvukuse langus annab tunda. Aga hundid võivad Alam-Pedjale tagasi tulla, elupaigaks on koht kriimudele igati sobilik. Küllap nii lähebki. 2008. aasta suvel võtsime onutütrega ette kanuuretke Alam-Pedja looduskaitsealal. Jürikülas läksime hommikul Pedja jõe peale ning tasapisi liikudes ning ümbrust imetledes jõudsime õhtuks välja Pede jõele, Londoni talukoha juures paiknevasse ööbimiskohta. Olime just usinasti telgi püstitamisega ametis, sest päike hakkas juba loojuma, kui kuulsime teiselt poolt jõge hundiulgu. Jätsime oma tegevuse sinnapaika ja läksime jõekaldale, et paremini kuulda. Esimese hundiga liitus teine, siis kolmas … Neid võiski olla umbes kolm-neli. Ei oska pakkuda, kui lähedal või kaugel hundid meist olla võisid, ulgumine kostis selgelt ja võimsalt. Külmavärinad käisid üle selja, nii aukartustäratavad olid need hääled. Me olime enda meelest küll teoorias tugevad ja teadsime hästi, et vähemalt Eestis hunt inimest ei ründa, liiati veel suvisel ajal, aga siiski oli meil hea meel, et sealsamas telkimisplatsil olid ka mõned kalamehed – päris kahekesi olles oleks ehk veidi kartnudki 🙂
Hundiuurija Ilmar Rootsi kommentaar:
Ei ole mingit kahtlust, et need olid hundid. Õhtu on just aeg, mil hundid armastavad ulguda, ka varasel hommikutunnil, päeval väga harva. Ja Alam-Pedjal oli toona hundikari.
Tänavuse aasta lõpuni kogume lugusid inimeste kohtumisest aasta looma – soega. Olgu see lugu sündinud eile või üleeelmisel sajandil, ootame kõiki pajatusi, mis vaaremadest tänapäevani ulatuvad, ka mälestuste mälestusi. Lugu saada aadressil toimetus@loodusesober.ee või ajakiri Loodusesõber Endla 3, Tallinn 10122.