Kalu söövad sellised linnud, kelle kehaehitus sobib kalade püüdmiseks. Pildil olev tuttpütt sukeldub ja ujub vee all kiiresti. Ta on oma terava nokaga särje kinni püüdnud. Enne sööma hakkamist tuleb tal kala pöörata, sest selle saab alla neelata ainult pea ees. Muidu jäävad teravad uimekiired kurku kinni ja lind saab vigastada. Kõik kaladest toituvad linnud oskavad kala noka abil õigesse asendisse keerata, kuigi see näib üsna võimatu.
Tuttpütt on vees üliosav, kuid kaldal on tal keeruline liikuda. Tema jalad on keha tagumises osas, niiviisi on maismaal raske tasakaalu hoida. Vees ujuda ja toitu otsida on sellise kehaehitusega väga lihtne. Samal moel nagu tuttpütt, püüavad kalu näiteks ka kormoranid, kosklad ja kaurid.
Osa linde ei püüa kalu neid vees taga ajades, vaid varitseb kaldal ning haarab saagi, kui see on neile piisavalt lähedale jõudnud. Sellised on näiteks jalgupidi madalas vees saaki varitsevad haigrud. Neist palju väiksem jäälind istub aga oksal ja ootab, kuni on paras hetk sobiva kala järele sukelduda. Niisugune püügiviis nõuab erilisi oskusi, sest kala kättesaamiseks peavad nad muude asjaolude kõrval arvestama ka valguse murdumist vees: kala ei ole tegelikult täpselt selles kohas, kus ta õhust vaadates näib. Raskusi valmistab seegi, et õhust vette siirdunud valguskiir ei murdu alati sama nurga all, vaid see oleneb kiire langemise nurgast, ehk siis on päeva jooksul erisugune.
Merikotkad ja kalakotkad ei sukeldu üldse, vaid haaravad veepinna lähedal oleva kala teravate küünistega. Sealjuures peavad nad hindama saagiks valitud kala suurust ja ka enda jõudu seda veest välja tõsta. Liiga väikese saagi pärast pole mõtet energiat kulutada, kuid liiga suur kala võib hoopis linnu vette vedada. Pinnalähedasi kalu püüavad ka kajakad ja tiirud, kuid mitte jalgade, vaid nokaga. Linnud jahivad kalu, sest kalad on hea toit, mis sisaldab palju valku, tervislikke rasvu ja muid kasulikke aineid.
Sirje ja Georg Aher