Tekst: Sirje ja Georg Aher
Kasside, jäneste, oravate, koerte ja paljude teiste imetajate ning ka putukate jalgadel on käpad, kuid siiski ei ole nad käpalised.
Iseenesest oleks sellisel jaotusel oma loogika olemas, sest elusolendid jagatakse rühmadesse samasuguste tunnuste järgi. Miks siis ei võiks valida tunnuseks käppade olemasolu? See poleks mõistlik, kuna laialt levinud tunnus ei aita loomarühmi üksteisest selgelt eristada.
Käpalised on osa taimeriigist. Võib-olla on nad saanud eestikeelse nimetuse selle järgi, et neist paljude liikide juured on paksenenud, meenutades käppasid.
Muu maailm tunneb neid orhideede nime all. Meil kasvab mõnikümmend liiki käpalisi, kuid kogu maailmas on liike paarkümmend tuhat. Mõnda troopikaliiki kasvatatakse meie oludes ka toataimena.
Käpalised on ilusad ja huvitavad taimed. Nende seemned on tolmpeened ning vajavad idanema minekuks sobivat seent, kes jääb juurte rakkudesse kogu taime eluajaks.
Mõned käpalised on osavad petturid. Näiteks kärbesõie õis meenutab lõhna ja veidi ka kuju poolest emast kaevurherilast. Isased üritavad paarituda, kuid selle asemel saavad hoopis ühelt õielt kaasa õietolmupakikese ja viivad selle järgmisele õiele, tagades niiviisi kärbesõie seemnete arenemise.
Seevastu kaunil kuldkingal on lõksõis. Õie alumine paisunud osa meelitab putukaid erkkollase värvi ja rohket nektarit lubava lõhnaga. Nektarit õies ei ole ning välja pääseb sealt ainult tolmukate ja emakasuudme juurest.
Pettuma peavad ka väikesed erakmesilased, kes lähtuvad toiduotsingul mais-juunis õitseva valge tolmpea kollastest nektariviitadest, mis kaunistavad ilusaid suuri valgeid õisi. Nektarit sealt ei leia, ükskõik kui sügavale küünitada. Õies on lima, mis aitab õietolmupakikestel putukate seljale kinni jääda. Need kantakse järgmisesse õide. Nii saavad need taimed tolmeldatud, ilma et putukate ligimeelitamiseks nektarit toodetaks.
Meie käpalised on looduskaitse all. Neid on kõige parem vaadelda suve alguses saartel ja Lääne-Eestis. Mujal leidub neid harvem.