Kolme ristiusu palvet sisaldavast Kullamaa käsikirjast, vanimast säilinud eesti kirjakeele sidusast tekstist (1524–1528), leiame lausekatke: Anna meytte tenneny yckepewyne leybp. Praegu kasutatakse seda meieisapalve vormelit kujul: meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.
TEKST: Udo Uibo, keelemees
Eluliselt tähtis sõna leib on mõistagi vanem. Eesti sõnal on vasted kõigis läänemeresoome keeltes: soome, isuri, karjala ja vadja keeles leipä, lüüdi ja vepsa keeles leib ning liivi keeles lēba. Selle sõna on läänemeresoome hõimud muinasajal laenanud germaani hõimudelt. Leiva küpsetamine oli oskus, mida tuli õppida neilt, kes olid selle juba omandanud, ja koos oskusega laenati sõna. Muistsetelt germaanlastelt on läänemeresoome hõimud saanud paljud teisedki leivaga seotud sõnad: põld, ader, ahi, taigen, võib-olla ka rukis.
Germaani kirjakeelte vanimad mälestised pärinevad IV sajandist. Hääbunud gooti keelest on kirja pandud sõna hlaifs, mis tähendas leivapätsi või suutäit, sealtsamast on teada tuletis ge-hlaiba, mis tähendas semu, kaaslast, leivavenda. Mõni sajand hiljem on leiba või leivapätsi tähistav sõna üles tähendatud teisteski vanades germaani kirjakeeltes, näiteks nüüdissaksa keele eelkäijas vanaülemsaksa keeles kujul hleib, nüüdisislandi keele eelkäijas vanaislandi keeles kujul hleifr ja nüüdisinglise keele eelkäijas anglosaksi ehk vanainglise keeles kujul hlāf. Tänapäeva keeltes on need sõnad saanud teistsuguse kuju ja omandanud lisatähendusi: saksa keeles Laib ’leivapäts’, aga ka ’juusturatas’, islandi hleifur ja inglise loaf ’leivapäts’, aga ka ’suhkrupea, salati- või kapsapea’.