Täiskuu ja noorkuu toovad ilmadesse muutuse. Kui palju võib olla selles vanarahva väites tõtt?
Tekst: JUHANI PÜTTSEPP
Raamatust „Vanasõnad ilmadest“ (1920) leiame Haanjast üles kirjutatud rahvaütlemise: „Kui Kuul ring ümber, siis on sadu oodata.“ Kõrgel atmosfääris hõljuvatest pisikestest jääkristallidest moodustuvast halost on laulnud ka Marju Länik. „Ring ümber kahvatu kuu” ennustab siiski pigem mitte külma, nagu laulusalm pajatab, vaid tõesti pigem sula ja sadu.
„Kui Kuu on valge, muutub ilm, ka tormi ja suurt tuult on oodata,“ kõlab teine Haanja vanasõna samast teosest.
„Ookeanilt tuleb niisket õhku ning kõrgel heljuvad piisakesed ja kristallikesed võivad muuta Kuu värvi,“ arutleb füüsikaõpetaja Jaan Paaver. „Kuu võib olla kollane või valge, aga rohelist ei ole olemas. See ennustus kõlab üsna kahtlaselt.“
Meie esivanemad on ilma ennustamisel Kuu käest üpris usinalt nõu küsinud. Eesti hüdrometeoroloogia jaamade rajajaid August Tõllasepp, raamatu „Vanasõnad ilmadest“ koostaja hoiatabki, et niisuguste õigeks peetud vanasõnade tarvitamisel tuleb väga ettevaatlik olla ja „kunagi ei või ainult ühe tundemärgi järele ilmasid ette aimata.“
1967. aasta veebruarikuust, kliimale pühendatud Eesti Looduse erinumbrist leiame Andres Tarandi artikli „Kas Kuu mõjutab ilma“. „Kuu ja Päikese külgetõmbejõust tingitud looded (tõus ja mõõn) meres on ammu ja hästi tuntud nähtused. /—/ Loomulik on siis oletada ka atmosfääriloodete esinemist,“ kirjutab seal autor. Edasi järeldab ta, et kuna atmosfääris leiduva õhu mass on ookeani vee massist ligikaudu 250 korda väiksem, siis on muidugi Kuu mõju atmosfäärile tühine.
Siiski – juhul, kui muud tingimused on vihma tekkimiseks soodsad, siis Kuu mõju võib olla päästikuks „või selleks viimaseks tilgaks, mis karika üle voolama paneb (antud juhul vihma kujul),“ kirjutab Andres Tarand. „Suhtelisest tühisest mõjust on piiri ületamiseks küllalt.“
„Tõusuks-mõõnaks, ookeanis veemägede tekitamiseks on palju jõudu vaja,“ arutleb kaasa füüsikaõpetaja Jaan Paaver. „Õhk on teistsugune kui vesi, õhuvoolu muutmiseks ei olegi suurt jõudu vaja.“
Kunagises Eesti Looduse artiklis leiavad tutvustamist ka 1960. aastate alguses USA-s tehtud vaatlused, mis näitasid, et atmosfäärilooded peaksid olema kõige tugevamad ajal, mil noor või täiskuu asub ekliptika tasapinnas ning kaugus Maalt Kuuni on kõige väiksem (perigee). Kõik need kolm tingimust on korraga täpselt täidetud harva, kuid ilmastiku andmete põhjal esines tugev sadu tõesti tavalisest kolm korda sagedasemalt noor- ning täiskuu ajal.
Andres Tarand ütleb nüüd, oma 56 aastat tagasi ilmunud artiklile pilku heites, et iga asi on omas ajas, aga midagi kummutamist vajavat ta oma loos ei täheldanud. „Rahvatarkused on küll selle Kuu mõjuga liialdanud.“
„Uus Kuu uued ilmad! Suuremat ilmamuutust on oodatud koos Kuu loomisega,“ on vastavat pärimust vahendanud oma 2015. aastal ilmunud raamatus „Kuu“ rahvaluuleteadlane Mikk Sarv. Täiskuu muutvat noorkuu ilmad vastupidiseks, külma soojaks, põua sajuks.
„See on vanarahvatarkus. Kui on ebameeldiv, halva ilmaga aeg, siis vaatad, palju veel Kuu faasi vaheldumiseni aega on,“ kõneleb bioloog Sirje Vilbaste. „Kui tundub liiga tuuline, vihmane või palav, siis mõtled, et ilm läheb paremaks, kui jõuab vanakuu või täiskuu. Kõige rohkem muidugi täiskuu.“
„Jah, nii see on,“ nõustub Jaan Paaver. „Kui ootad ilmamuutust, loodad Kuu pääle ja kui see tulebki, jääb hästi meelde. Kui ei tule, mis siis ikka, tuleb ehk järgmise täiskuu või kuuloomisega. Nii see käibki.“
Meenutagem meie viimast laulupidu. Kui peoliste rongkäik 3. juulil lõuna paiku lauluväljakule jõudis, sekkusid müristades taevased orkestrid ja vett ülalt kohati lausa kallas. Täiskuuhetk oli olnud 3. juulil kell 13.39. Jälle leidis väikest viisi tõestust rahvatarkus, et pilvedes on täiskuu ajal rohkem vihma kui muidu.
Juhani Püttsepp (1964) on bioloog ja kirjanik.