HARDI VEERMÄE
Muistsed loomismüüdid etendasid suurt osa maailma struktureerimisel ja mõtestamisel. Nende järgi algas maailm tihti millestki lihtsast. Skandinaavia kosmogoonias esindas ürgse müstilise tühjuse ideed Ginnungagap, Vana-Kreekas jumal Chaos (Kaos) ning kristlikus mütoloogias lõi jumal maa ja taeva eimillestki. Kuigi praegusajal ei kipu me moodsat maailmakorda enam tekkelugudega iseloomustama, aitab universumi esimeste hetkede tundmine fundamentaalsel tasemel aru saada sellest, miks on maailm meie ümber just niisugune, nagu me seda näeme.
Varaseim ajajärk, mida tuntud füüsikaseadused kirjeldada lubavad, on kosmiline inflatsioon: ülikiire paisumise periood, kus said kokku kvantfüüsika ja gravitatsioon, mikro- ja megamaailm. Nagu mainitud müüdid oli universumi algolek väga lihtne. Kogu maailmaruum oli ühtlaselt täidetud ühe väljaga – inflatoniga –, mis inflatsiooni lõppedes lagunes elementaarosakesteks, millest koosneme ka meie ja kõik meid ümbritsev ning mille kvantvõnkumistest said alguse galaktikad, tähed ja planeedid. Kosmilise inflatsiooni teooria on praegu peamine hüpotees, mis selgitab aine jaotumist universumis tervikuna ja määrab Suure Paugu algtingimused. Samas, kuna seda ülivarajast perioodi siiani vahetult vaadelda ei suudeta, on selle kohta käiv eksperimentaalne tõestusmaterjal vaid kaudne. Tegu on üldise teoreetilise raamistikuga, mille detailide kirjeldamiseks on kirja pandud sadu kõrge energia füüsika mudeleid. Milline neist on teaduslik fiktsioon ja kas mõni neist kirjeldab reaalset maailma, näitavad vaid tulevased vaatlused.
Kuidas näeb välja universum tervikuna?
Tuleb tõdeda, et elame väga erilises kohas. Mitte seetõttu, et Maa on senini ainus kivimürakas, millel leidub meile teadaolevalt elu, vaid just seepärast, et siin üldse leidub midagi. Kui satuksime suvalisse kohta universumis, valitseks meie ümber peaaegu absoluutne vaakum, sest universumi ühes ruutmeetris leidub keskmiselt ainult viie vesinikuaatomi jagu ainet. Seda on 26 suurusjärku ehk 1026 korda vähem kui Maa atmosfääris. Meie ümbruses on aine seega äärmiselt ebaühtlaselt jaotunud. Enamik nähtavast ainest on koondunud taevakehadesse, nagu tähed ja planeedid. Need on kogunenud galaktikatesse ja viimased omakorda galaktikaparvedesse, mille suurus ulatub kümnetesse miljonitesse valgusaastatesse. Suuremates mastaapides paistab aine see-eest olevat jaotunud üllatavalt ühtlaselt. Astronoomiliste vaatluste järgi iseloomustab aine suuremastaabilist jaotust praegu kõikjal universumis nn kärgstruktuur, kus aine on kogunenud filamentidega ühendatud sõlmedesse ehk galaktikate superparvedesse, mida ümbritsevad kosmilised tühimikud.