Kuuse-kooreürask on laialt tuntud kahjur, kelle mõjust kuusikutele on palju räägitud. Ürasklaste hulgas leidub aga teisigi liike, kes võivad muutuvate kliimaolude tõttu hakata meie okasmetsi kõvasti kahjustama.
Tekst: KRISTJAN AIT, HEINO ÕUNAP Fotod: KRISTJAN AIT Graafika: ANDREI KUPJANSKI
Viimase 70 aasta jooksul on Euroopa metsades põhjustanud suurimaid häiringuid tormid (46%) ja metsatulekahjud (24%) ning üraskirüüsted (17%), mille osakaal on paarikümne aastaga kahekordistunud [10]. Harilik kuusk, paljude üraskiliikide peremeespuu, ei ole muutuvate oludega hästi kohanenud [5]; eeldatakse, et tema looduslik levila nihkub põhja poole [2]. Sagenevad metsahäiringud pakuvad üraskitele hulgaliselt sigimismaterjali [7, 9], pikenenud on ka paljunemiseks sobiv periood [6].
Laialdaselt on käsitletud teiseneva kliima positiivset mõju kuuse-kooreüraski (Ips typographus) levikule, kuid teised üraskid on jäänud tähelepanuta. Eestis elab pisut üle 70 liigi üraskeid, ent märgatavat kahju tekitab neist vaid mõni üksik, peamiselt kuusel elav liik [13]. Võtame vaatluse alla kolm olulisimat üraskiliiki, kelle osa metsakahjurina võib tulevikus suureneda.
Harkkidane kooreürask
Harkkidane kooreürask (Ips duplicatus) on üsna kuuse-kooreüraski sarnane, kuid sellest tublisti väiksem: keha pikkus ainult 3,2–4,0 mm.
Lendlus algab enamasti mai alguses, haue rajatakse kasvavate nõrgestatud kuuskede tüve ülaossa. Harva on teda leitud männilt ja väga harva lamavalt kuuselt. Suure arvukuse korral võivad need üraskid rünnata ka elujõulisi kuuski [8]. Isasputuka näritud paarituskambrist väljub üks kuni viis veidi looklevat või kõverat emakäiku, mis kulgevad piki tüve. Vastsekäigud asetsevad hõredalt ja on samuti looklevad. Vastsed hakkavad nukkuma juuni teisest poolest, noormardikad kooruvad enamasti juulis ja talvituvad arengukohal koore all.
Harkkidane kooreürask eelistab haudme rajada mõnevõrra noorematele, peenematele ja õhema koorega kuuskedele kui kuuse-kooreürask. Sageli toimetavad need kaks üraskit samal puul: kuuse-kooreürask tüve ala- ja keskosas, harkkidane kooreürask aga ülaosas. Elupaigana eelistab ta hõredaid puistuid, harvikuid ja metsaservi. Tema arvukus suureneb, kui mets on mis tahes moel harvenenud [11].
Paraku ei ole teada, kui suur on harkkidase kooreüraski arvukus Eestis ja milline on tema osa kuuskede hukkumises, sest enamasti jäävad kuusikute huku põhjused täpsemalt uurimata ning süü veeretatakse kuuse-kooreüraski kraesse. EMÜ metsabioloogia töörühm on möödunud talvel langetatud kuuskedelt leidnud harkkidase kooreüraski teise põlvkonna noormardikaid. Seni arvati, et sellel liigil Eestis teist põlvkonda ei arene. On tõenäoline, et harkkidase kooreüraski osakaalu metsakahjurina on Eestis tugevalt alahinnatud: soojeneva kliima ja kuusikute kehva seisundi tõttu võib see hoopis suureneda.
Harilik niineürask
Teadaolevalt elutseb Eestis kolme liiki niineüraskeid. Nüüdseks ligi 30 aasta taguse teabe alusel on kõige sagedam harilik niineürask (Polygraphus poligraphus). Paraku on värskemaid andmeid selle kohta väga napilt.
Harilik niineürask on 2,2–3,0 mm pikkune mustjas tihedalt hallikate soomustega kaetud mardikas. Välitöödel oleme teinud kindlaks, et kuuse-kooreüraski kahjustuskollete läheduses on 15% jalal seisvate surnud kuuskede peakahjustaja just harilik niineürask [3].
Hariliku niineüraski lendlus on teiste üraskite omaga võrreldes üsna hiline: juulis ja augustis. Haudme rajab ta nõrgestatud kuuskede tüvedele, harvem jämedatele okstele, väga harva asustab ta mände ja lamavaid kuuski. Isasputuka kaevatud paarituskambrist väljub kolm kuni kuus emakäiku. Nii emakäigud kui ka looklevad ja üksteisega põimuvad vastsekäigud kulgevad niines, riivates ainult mõnes kohas puidu pinda. Vastsed talvituvad ja nukkuvad suve algul. Talvel langetatud puudelt oleme sageli leidnud hariliku niineüraski vastseid talvitumas koos kuuse-kooreüraski teise põlvkonna mardikatega.
Kuna harilik niineürask asustab peamiselt kasvavaid kuuski, mõjutavad tormikahjustused teda palju vähem kui kuuse-kooreüraskit. Tähelepanekute järgi laienevad hariliku niineüraski kahjustused põuastel suvedel [4]. Kui põuaajad sagenevad, võib ta Eestis muutuda kuuse-kooreüraski kõrval oluliseks kahjuriks.
Harilik võraürask
Tumepruuni pea ja eesselja ning helepruunide kattetiibadega 1,6–2,9 mm pikkune harilik võraürask (Pityogenes chalcographus) on tõenäoliselt meie kõige sagedam ja arvukam ürask. Teda on leitud peaaegu kõigilt okaspuudelt, kuid ta eelistab selgelt kuuske. Meelsamini asustab ta tüve õhemakoorelist ülaosa ja jämedamaid oksi, kuid sageli leidub teda ka paksema koore all, eriti lamavatel tüvedel.
Selle liigi lendlus algab Eestis mais ja kestab veel juuliski. Selleks ajaks, kui võraürask kuuskedele asub, on need juba asustatud teiste üraskite, enamasti kooreüraskitega.
Paarituskambrist saab alguse kolm kuni viis erisuunalist emakäiku, mis juba üsna paarituskambri lähedal hoiduvad tüvega risti. Esimesed noormardikad kooruvad juuli esimesel poolel. Seda liiki üraskid talvituvad arengukohas koore all enamasti valmikuna. Mõnikord areneb aasta jooksul ka teine põlvkond, kes talvitub vahel valmikuna, vahel vastsena, võibolla ka nukuna.
Hariliku võraüraski tõttu on Eestis puid hukkunud harva. Enamasti on hukka saanud puistus tugevasti kängunud või raie käigus äkki lagedale jäänud ja vahest ka vigastatud noored kuused. Selle üraski kahjulikkuses ei ole kirjandusallikad ühte meelt. Osa autoreid arvab, et üksinda ta puude hukku ei põhjusta, teised on vastupidisel seisukohal. Leedus ja Rootsis on teda peetud märkimisväärseks kuuse tüvekahjuriks [1, 12]. Seni ei ole harilikku võraüraskit Eestis kahjurina käsitletud, ent kui kuuskede seisund halveneb, võib tema osa samuti suureneda.
Tõrje erisused
Hariliku niineüraski asustatud kuuse tunneb ära selle järgi, et puu võra hakkab värvi muutma alles vastu kevadet. Puudel võib tihti näha tugevat vaigujooksu (vt ①) ning talvel leiab koore alt vastseid (vt ②). Iseloomulikud on ka rähni tegutsemise jäljed, mille korral jääb koor osaliselt tüve külge kinni (vt ③).
Niineüraskiga asustatud puid sobib langetada talvel või kevadel, kui raiutakse ka kuusekooreüraskiga asustatud puud. Üraskite püüdmiseks kasutatavaid toore kuuse notte ehk püünispuid harilik niineürask ei asusta.
Harkkidase kooreüraski kahjustus sarnaneb kuusekooreüraski omaga, kuid neid saab eristada käigumustri ja mardika välimuse järgi (vt ④). Kuna liigi lendlus algab kevadel pärast kuusekooreüraski lendlust, sobib ka selle liigi tõrjet teha samal ajal kuusekooreüraski tõrjega. Harkkidane kooreürask ei asusta lamavaid püünispuid, seega tuleb jälgida kahjustuskolde kõrval kasvavaid kuuski ning need uue asustuse korral raiuda ja metsast välja viia. Mardika sisenemise avad võivad olla inimese vaateulatusest väljas, aga puu juurekaelal ja oksatüügastel võib leiduda pruuni näripuru (vt ⑤).
Laialdaselt rakendatud kuusekooreüraski feromoonid eelmainitud liike ei meelita, tuleb kasutada just selle liigi tarbeks välja töötatud feromoone.
Kuidas meie naabritel läheb?
Eelmise aasta lõpus peeti kuusekooreüraski kahjustusi käsitlev seminar, kus osalesid metsandusega seotud asutused Lätist, Leedust, Poolast, Norrast, Rootsist, Soomest ja Eestist (sh Eesti maaülikool). Saadi ülevaade kahjustustest eri maades ning vahetati tõrje ja seire kogemusi.
Kõigis mainitud riikides on kuusekooreüraski kahjustuste pindala viimastel aastatel suurenenud. Rekordid on olnud 2022. ja 2023. aastal. Paljudel juhtudel on üraski hulgisigimine saanud alguse 2018. aastal kogu Euroopat mõjutanud põuast; Poolas ilmnesid märkimisväärsed kahjustused juba mõni aasta varem. Kergemini on pääsenud Norra ja Soome, kus praegusajal areneb kuusekooreüraskil ainult üks põlvkond suve jooksul. Kliimamuutuste tõttu on ka nendes riikides oodata muutusi üraski käitumises, ühtlasi on Soomes märgatud, et üraski levila nihkub põhja poole.
Kuigi üraskikahjustusi soosivaid tegureid on mitu, oldi ühel meelel, et viimaste aastate kahjustuste järsu kasvu peapõhjus on muutuv kliima, eelkõige põuased suved. Seda kinnitab asjaolu, et kõik Läänemere maad erinevad mõnevõrra metsamajanduse ajaloo, seaduste ja looduskaitseviiside poolest, kuid kahjustuste suundumus on siiski sarnane. Poola statistikas on juba kasutusel ingliskeelne mõiste drought wood ehk „põuapuit“, mille hulka käib ka üraskikahjustuse tõttu raiutud materjal.
Ühtlasi nimetati soosivate teguritena kuusikute istutust liialt kuivale kasvukohale ning puhtpuistute suurt osakaalu maastikus; samuti raie otsest mõju: tihti saavad kahjustused alguse suvistest hooldusraietest või tuultele ja päikesele avatud lageraielankide servadest.
Kõigis mainitud riikides on üraskikahjustusi püütud vaos hoida peamiselt sanitaarraie abil: raiutakse värskelt asustatud puid või kasutatakse püünispuid, et piirata kevadist populatsiooni. Samuti on sanitaarraie eesmärk tarvitada kahjustatud puitu seni, kuni sellel on veel väärtust. Leedus ja Poolas kasutatakse vaheladudes suvisel ajal insektitsiide, et üraskid värske metsamaterjali virnadel ei paljuneks.
Üraskikolletest aitab ülevaadet saada kaugseire. Selles vallas on Eesti olukord sarnane naabrite omaga. Välja on arendatud vahendid, mis aitavad leida nn halli kahjustusega alad, kuid puudub automaatne teavitussüsteem, mis annaks märku uute kahjustuste tekkest. Praegu on metsamehe hea abivahend maaameti ortofotodel põhinev kaardirakendus MaaeluGIS (vt https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maaeluGIS) ning erisugused taimkatteindeksid Satilaos (vt https://geoportaal.maaamet.ee/geoportaal.maaamet.ee/est/satiladu-p733.html). Riigimetsa majandamise keskus on välja töötanud mooduse, mis võimaldab satelliidipiltide põhjal leida riigimetsas uusi kahjustuskoldeid.
Lätis sai mullu alguse väärtuslike kuusepuistute kaitse programm. Selle raames valiti välja keskealised suure tootlikkusega kuusikud, kus üraskikahjustusi ei ole olnud. Nendest puistutest 100 m raadiuses hoiduti suvisel ajal mis tahes raiest ning 100–500 m raadiuses ei raiutud okasmetsi. Lähikonna lageraielankidele paigaldati feromoonpüünised, et meelitada üraskeid kaitstavatest puistutest eemale. 2023. aasta lõpuks oli kahjustatud puude osakaal väärtuslikes kuusepuistutes küll märgatavalt väiksem kui ülejäänud majandusmetsas, ent siiski suurem kui majandusmetsades aastal 2021 ja enne seda. Sel kevadel on Lätis kavas programmi jätkata.
Ühiselt leiti, et üraskikahjude ennetuse põhilahendus seisneb selles, kuidas kujundame tuleviku metsi. Juba rajatud metsade kohta tehtud otsuseid ei saa enam muuta. Tähtis on suurendada metsade vastupanu häiringutele: rajades koosseisu ja vanuse poolest mitmekesisemaid puistuid ning kasutades kasvukohale sobivamaid puuliike. Eeldatavasti kahjustused ei rauge [6], sestap on mõistlik otsida kahjustatud puidule uusi rakendusi; üksiti tasub arutleda majandusmetsa kuusikute lühema raieringi üle.
Eesti maaülikooli metsakasvatuse ja ökoloogia õppetooli metsabioloogia töörühm uurib talvise sanitaarraie ja püünispuude kasutamise otstarbekust kuusekooreüraski kahjustuste ohjeldamisel ning hariliku kuuse koore all talvituvate üraskite seisundit (kuni 2025. a septembrini vältavat projekti nr T220128MIME rahastab riigimetsa majandamise keskus).
1. Byers, John A. et al. 1988. Synergistic pheromones and monoterpenes enable aggregation and host recognition by a bark beetle – Naturwissenschaften 75 (3): 153–155.
2. Dyderski, Marcin K. et al. 2018. How much does climate change threaten European forest tree species distributions? – Global change biology 24 (3): 1150–1163.
3. Eesti maaülikool 2023. Üraskikahjustuste laienemine ja vaibumine kaitsealadel ja nende läheduses. KIKi metsanduse programmi projekti nr 18563 lõpparuanne. Eesti Maaülikool, Tartu.
4. Ehnström, Bengt; Axelsson, Rune 2002. Insektsgnag i bark och ved. Art Databanken, SLU, Uppsala.
5. George, Jan P. et al. 2022. Long term forest monitooring reveals constant mortality rise in European forests. – Plant Biology 24 (7): 1108–1119.
6. Jaime, Liciana; Batllori, Enric; Lloret, Francisco 2023. Bark beetle outbreaks in coniferous forests: a review of climate change eff ects. – European Journal of Forest Research 143: 1–17.
7. Kärvemo, Simon et al. 2023. Diff erent triggers, diff erent stories: Bark-beetle infestation patterns after storm and drought-induced outbreaks. – Forest Ecology and Management 545, 121255.
8. Lekander, Bertil et al. 1977. The distribution of bark beetles in the Nordic Countries. – Acta Entomologica Fennica 32: 1–37.
9. Netherer, Sigrid et al 2024. Drought increases Norway spruce susceptibility to the Eurasian spruce bark beetle and its associated fungi. – The New phytologist, doi.org/10.1111/nph.19635.
10. Patacca, Marco et al. 2023. Signifi cant increase in natural disturbance impacts on European forests since 1950. – Global Change Biology 29 (5): 1359–1376.
11. Старк В. Н. 1952. Короеды. Фауна СССР. Жесткокрылые, т. 31. Москва, Ленинград.
12. Валента В. Т. 1977. Основные экологические группы хозяйственно-опасных фитофагов в хвойных насаждениях. – Вопросы лесозащиты Южной Прибалтики. Каунас: 5–24.
13. Õunap, Heino; Hanso, Märt 2016. Olulisemad metsakahjustused ja nende vältimine. SA Erametsakeskus.
KRISTJAN AIT (1984) on Eesti maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli nooremteadur.
HEINO ÕUNAP (1951) on Eesti maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli külalisteadur.