Tarmo Mikussaar
Nii rääkis mulle Põikva kandist pärit vanaema, kui ma alles väike poisike olin. Käisin küll kuuri taga proovimas: „Hunt! Hunt!” Vahtisin ise üle laiuvate odrapõldude, aga ei tulnud seda hunti kuskilt. Ei osanud siis veel mõista selle ütlemise tõelist sisu. Eks vanarahvas kartis ikka seda, kui hunt päeva ajal karja tuli. Karilooma kaotus oli suur õnnetus ja nii leidiski kõnekäänd laiemat kasutust igasuguse õnnetuse ärasõnumise kohta. Tänapäeval peetakse hundi nägemist rohkem õnneasjaks ja selline elamus pakub kõneainet pikemaks ajaks.
Ühel kenal radokuu õhtul kodus teetassi taga tuli jutuks hundi tarkus ja arukus. Olin mõned päevad tagasi ühe metskitse tabamisega lõppenud huntide ajujahi jäljed läbi suusatanud ning vaimustunud nende oskustest ning kogu ajujahi mastaapsusest. Vaimustus oli suur ja kiidusõnu nende loomade nutikuse kohta jagus palju. Järgmisel päeval oli tarvis tööle sõita. Koitis karge pühapäeva hommik roosa päikesetõusuga. Liiklus oli puhkepäeva varahommikule omaselt hõre. Sain mõne kilomeetri sõita, kui märkasin teeäärsel põllul mingit looma. Hunt! Loom liikus hoogsal sammul maantee poole, ilmse plaaniga tee ületada. Eelmisel õhtul räägitu meenus kohe ja kogu olukord tundus nii uskumatu, et ajas mulle lausa naeru peale. Aeglustasin sõitu ja hakkasin kõrvalistmel lebavast fotokotist kaamerat kobama. Siis meenus, et olin eelmisel päeval teleobjektiivi külge hoopis maastiku pildistamiseks mõeldud filmiaparaadi kere unustanud. Valgust oli veel üpris vähe. Jätsin auto seisma ja avasin akna. Hunt peatus samuti ning jäi mind ainiti vaatama. Hunti pildistades hakkavad ka kogenumal kaameramehel ikka käed natuke värisema. Filmi madala tundlikkuse ja vähese valguse tõttu ei tulnud pildid just väga teravad, aga pidin olukorraga leppima. Hunt hakkas peagi umbusklikult eemalduma. Nüüd sain mahti kotis sobrada, et vahetada filmiaparaat digitaalse kaamerakere vastu. Selleks ajaks oli loom juba eemaldunud ja edasi sain ainult kaugeid pilte eemalduvast loomast. Filmile tehtud pildid lasin ilmutada ja paberile panna, meenutamaks uskumatut lugu, et kui hundist räägid, siis hunt tuleb ka. Tuleb lihtsalt natuke rohkem rääkida, mitte kuuri taga ainult paar korda „Hunt! Hunt!” hõisata.