KOLGA-JAANI: kihelkond voorte ja soode vahel

Tekst: Taavi Pae, Mait Sepp

Viljandimaal paiknev Kolga-Jaani kihelkond ei ole suuruse ega tuntuse poolest Eestis kindlasti esirinnas. Kuigi omaaegne haldusüksus asub peaaegu Eesti keskel, on tegu siiski võrdlemisi eraldatud kandiga, näiteks ei läbi seda meie suuremad maanteed.

Nurgataguse asendi tõttu ei ole Kolga-Jaani kihelkonda räsinud suuremad sõjad ja seal pole märkimisväärseid muinasaegseid kaitseehitisi. Ilmselt on ajaloo vältel kaitset pakkunud sood, mis palistavad kihelkonnapiiri. Siiski on Kolga-Jaani kihelkond tähelepanuväärne nii arheoloogilises mõttes kui ka rahvusliku liikumise seisukohalt. Sealse ärksa rahvusliku liikumise puhul tuleb toonitada Villem Reimani rolli.

Tagasihoidlik voorestik

Kolga-Jaani ajaloo käsitlust võiks alustada jääaegadest, kus pealetungiv jääkeel põrkus vastu Sakala kõrgustikku ja pöördus lihtsamat teed otsides Võrtsjärve nõkku. Jää taandudes jäi seda suunamuutust tähistama Kolga-Jaani voorestik. See ulatub Võrtsjärve kaldalt umbes 30 km pikkuse ja 10 km laiuse vööna loodesse ning läheb kihelkonna põhjaosas Kõo ja Loopre ümbruses üle viljakaks Kesk-Eesti tasandikuks.
Voorestik ei ole kuigi silmatorkav. Kõrgendike pikkus on enamasti 500–1500 m, laius 100–300 m ja suhteline kõrgus vaid 3–5 m. Mõne kõrgema voore lagi ulatub ümbritsevast kümmekonna meetri kõrgusele, kuid pealiskaudsel vaatlusel jäävad need pinnavormid sageli maastikul märkamatuks.
Ent asustussüsteemi järgi ilmneb voorestikele omane seaduspära, mille järgi voorte lagedel ning külgedel paiknevad teed ja talud ning nendevahelistes niiskemates ja madalamates kohtades sood ja metsad (ajalooliselt eelkõige heinamaad). Loodusolude tõttu on välja kujunenud viirgmaastik; voored tulevad eriti hästi esile ajakohasel Lidari tehnoloogial põhineval kõrguskaardil.

Voori leidub ka Võrtsjärve põhjas, pakkudes seal varjepaika kaladele ja seades ohtu kalameeste püügivahendeid. Veealuseid pikki abradeeritud (ehk liustike kuhjava ja kulutava tegevusega tekkinud) künniseid nimetatakse seal varedeks. Põhjalikumalt saab Kolga-Jaani voorestiku kohta lugeda Aarend-Mihkel Rõugu artiklist Eesti Looduse 1990. aasta novembrinumbris [4]. Võrtsjärvega seotud maastike kujunemisest annab hea ülevaate ka 2003. aastal ilmunud koguteos „Võrtsjärv“ [1]. Piirkonna loodusgeograafiast ajaloolises võtmes soovitame aga lugeda koguteose „Viljandimaa“ eriosast (1940. aastast) [6]. Selles on kihelkondi kirjeldatud nii loodusgeograafia kui ka inimühiskonna seisukohalt.

Ideaalne maa kalamehele, kesine põllupidajale

Ilmselt tuli inimene siia kanti kohe pärast jääaja lõppu. Hiiglasliku Ürg-Võrtsjärve looderannikul moodustas voorestik väikesaartest arhipelaagi. Järv, jõed ja saarestik – ideaalsemat maastikku kiviaja kala- ja jahimeestele on raske ette kujutada. Sestap on arheoloogid siit ohtralt leidnud mitmesuguseid kiviriistu. Eesti kiviaja teadmiste poolest on Võrtsjärve põhja- ja looderannik sama oluline kui Pulli asula Pärnumaal ja Lammasmäe ümbrus Kunda juures.

Aja jooksul Ürg-Võrtsjärv taandus ning mingil ajal muutus ka veevool jõgedes: vesi ei liikunud enam Pärnu lahte, vaid praeguses mõistes Suur Emajõgi hakkas voolama läänest itta. Kõrguste vahed on Võrtsjärve ümbruses endiselt väikesed ja nii tuleb nüüdki ette, et Emajõgi voolab tagurpidi, Pede jõe suudmest Võrtsjärve poole. Väikesed kõrgusvahed ning igivana unistus ühendada veeteega Tartu ja Pärnu on kunagi Kolga-Jaani kandist tekitanud omalaadse hüdrotehnilise plaani, mille leiame Ludwig August Mellini atlasest. Seal on näidatud kavandatav veetee Parika raba kaudu Navesti jõkke (vt järgnevaid kaarte).

Enne Eesti ala ristiusustamist hõlmas Kolga-Jaani suure osa Nurmekunna muinasmaakonnast. Nurmekunna oletatavad piirid langevad päris hästi kokku Kolga-Jaani voorestikuga, hõlmates ka selle loodeotsas oleva Kesk-Eesti tasandikuala. Ent teadaolevalt oli toonane rauaaegne asustus voorestikus hõre. Võimalik, et selle põhjus on seotud piirkonnas levivate kerge lõimisega muldadega: need sobivad algelise põllumajanduse tarbeks, ent on tundlikud põua suhtes. Seetõttu oli Kolga-Jaani piirkonnas keeruline tegelda tõsisema põllupidamisega ja kuna oli ka paremaid valikuid, ei tekkinud soode-vahelistel saarekestel suuri jõukaid külasid. Muide, Kolga-Jaani kihelkond torkab silma just -saare-nimeliste kohanimede ohtrusega.

Soodetagusele kantsile oma kirik ja kogudus

Hoolimata omaaegse asustuse hõredusest on teada, et Kolga-Jaani kirik pärineb juba 14. sajandist. Ühtlasi on see paekivi levikuala lõunaserval olevatest pühakodadest suurim Kesk-Eestis. Seega oli nii võimalus kui ka vajadus ehitada sinna kivist kirik.
Kirik on pühendatud Ristija Johannesele; nimipühak on andnud nime nii asulale kui ka kihelkonnale (sks Klein-St. Johannis). Sõna-sõnalt tõlkides peaks Kolga-Jaani olema Väike-Jaani. Täpsustusega „väike“ püüti ilmselt eristuda läheduses asuvast Suure-Jaanist, kus oli peaaegu sada aastat varem ehitatud evangelist Johannesele pühendatud kirik. Võib eeldada, et ajapikku moondus saksakeelne Klein (‘väike’) maakeelseks Kolgaks (‘nurk, kõrvaline koht, kolgas’).
Seda paika on mainitud veel teistegi nimedega. Näiteks viitavad nii kirikukihelkonna esmamainimisel (1559) kasutatud Corpes (Kõrve) kui ka saksakeelne paralleelnimi (Waldjohannis, sõna-sõnalt ’Metsa-Juhan’) kaugele metsatagusele nurgale [2]. Ja õige see on: Kolga-Jaani on surutud Võrtsjärve, Põltsamaa ja Tänassilma jõe vahele. Tegelikult piiristab kihelkonda põhjast ja osaliselt lõunast soode vöö. Ka muistsest Mõhu maakonnast ära näpsatud ja kihelkonna põhjaosa külge haagitud Võisiku maade ning Kolga-Jaani vahel laiutab suur Soosaare raba.
Arvestades soid ja rabasid, on mõistetav, miks 1639. aastal Kolga-Jaani Põltsamaa kihelkonnast lahutati ja asutati iseseisev kogudus: Põltsamaaga oli lihtsalt äärmiselt vilets ühendus.

Kiriku ümber kujunes kirikuküla 19. sajandi lõpus. Praegugi võib Kolga-Jaanit pidada üheks klassikalisemaks kihelkonnakeskuseks Eestis: siin on lähestikku koos kirik, koolimaja ja muud teenindusasutused. Halduslikult vastas Kolga-Jaani vald kuni viimase haldusreformini suuresti omaaegsele kihelkonnale. Ent praegu hõlmab kihelkond suure Viljandi valla idaosa.
Peale keskajal ehitatud kihelkonnakiriku asub kihelkonnas veel teinegi pühakoda, mis väärib tähelepanu. Nagu enamikus Liivimaa kihelkondades, toimus ka Kolga-Jaanis usuvahetusliikumine, kus siirduti luteri usust õigeusku. Kirik asutati Lalsi külla. Selle sajandi alguseks oli kogudus muutunud väikseks ja kirik hakanud jääma hooletusse. Siiski leidis kohapealne rahvas endas jõudu ja nüüdseks on Lalsi (nimetatud ka Kolga-Jaani) õigeusukirik saanud värske väljanägemise.

Tööstus ja ubamulgid

Viljandimaa jõukam ala jäi maakonna lõunaossa ja on üldtuntud kui Mulgimaa, kuid kolgajaanlasi on vahel hüütud ka ubamulkideks. Mullaviljakus jäi seal päris Mulgimaale ilmselgelt alla. Samas saab Kolga-Jaani piirkond uhkeldada oma tööstuspärandiga. Rõika-Meleski klaasivabrik oli üks Vene tsaaririigi suuremaid omalaadseid ettevõtteid, asutatud 1792. aastal. Veekogude olemasolu ja suured metsaalad, mida sai kasutada energiamahukas tööstuses, oli põhjus, miks sedasorti tööstus sinna tekkis [5]. Klaasitööstus tegutses Meleskis 1987. aastani. Praegugi on sel näha tööstuspärandi jälgi. Huvilised saavad uudistada väikest erakogul põhinevat klaasimuuseumi

Kuulsaid kolgajaanlasi

Kahe kultuurikeskuse Viljandi ja Põltsamaa vahel asuvast Kolga-Jaanist on sirgunud Kesk-Eesti kohta päris palju ja Mulgimaa kohta ainult mõni üksik kuulus inimene. Kultuuriloohuviline August Miks on Eesti eliidi sünnikohtade kaardile märkinud üksnes neli isikut [3]: Jaan Anvelt, Jaan Bergmann, Peet Aren ja August Annist. Kõige kuulsam või õigemini kurikuulsam oli revolutsionäär Jaan Anvelt (1884–1937).
Jaan Bergmann (1856–1916) oli Soosaare vallast pärit kirikuõpetaja ja tõlkija, kelle panus Eesti kirikulukku on tähelepanuväärne: 1912. aastal ilmus trükist tema tõlgitud uus testament. Terve piibli uustõlge jäi tal aga pooleli. Bergmann oli ka innukas rahvalaulude koguja: 1876. ja 1878. aasta suvel kirjutas ta Kolga-Jaanist üles ligi kolmsada laulu, mille põhjal koostas Jakob Hurt 1886. aastal „Vana Kandle“ teise köite.
Peet Aren (1889–1970) oli kunstnik, kelle kujundatud olid muu hulgas Eesti vabadusristid. August Annist (1899–1972) oli aga kirjanik ja keeleteadlane, kes muu hulgas uuris põhjalikult Kolga-Jaani murret.

Muidugi on teisigi Eestile tähtsaid inimesi, kes pärinevad Kolga-Jaani kihelkonnast. Meenutame või Võisikul sündinud teoloogi Vello Salo (1925–2019). Kuulsaim Kolga-Jaaniga seotud isik on aga kindlasti üks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eesti rahvusliku liikumise olulisim juht Villem Reiman (1861–1917), kes oli siin pikka aega kirikuõpetaja. Tema mälestuseks on Kolga-Jaani kiriku juurde püstitatud büst, teise mälestusmärgi leiab aga Tartust Toomemäelt.

Taavi Pae (1976) ja Mait Sepp (1974) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.

1. Haberman, Juta; Pihu, Ervin; Raukas, Anto (toim) 2003. Võrtsjärv − loodus, aeg inimene 2003. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
2. Kallasmaa, Marja 2016. Eesti kohanimeraamat. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn.
3. Miks, August 1938. Märkusi Eesti kultuuritegelaste päritolu kohta. − Eesti Kirjandus 3: 129−141.
4. Rõuk, Aarend-Mihkel 1990. Kolga-Jaani voorestik. − Eesti Loodus 41 (11): 730−734.
   5.Varep, Endel 1962. Klaasitööstusest Eestis. − Eesti Loodus 13 (3): 137−141; Eesti Loodus 13 (4): 199−204.
   6.Viljandimaa I, üldosa II, eriosa: 1940. a ilmumata jäänud trükise korrektuurpoognad 2004. Elektrooniline teavik (CD-plaat). Tarkvarastuudio, Tartu.