Tiina Miilpalu
Olen sõjajärgne laps ja minu kohtumised huntidega pärinevad ikka lapsepõlvest, sest elasime päris metsakolkas tolleaegses Mägikülas. Huntidega kokkupuuteid oli palju, kuid mõningad neist meeldejäävad.
Kodus otsiti igale lapsele jõukohane töö. Mina väikese plikana käisin parema meelega loomadega karjas,kui kodus väiksemaid kantseldasin. Millegipärast pidi karja minema väga vara, vahel küll jalad märjast kastest külmetasid. Siis oli hea päev, kui kodust keegi lastest kaasa sai tulla.
Seekord oli minuga vanem vend kaasas. Kuigi temagi oli alles lapseohtu, pidi ta heinamaal kaasas käima. Olime loomadega Tagaväljal. Vend ehitas kaugemal endale mingisugust sussikut ja mina olin loomade juures. Kui loomad oli esimese kõhutäie ära söönud, heitsid nad tavaliselt mäletsema. Kodust sai tooreid kartuleid kaasa võetud ja hiljem lõkkesütes küpsetatud. Meil oli üks nuuskur-mullikas, kes sageli isegi kõrgelt paju otsast oskas need kartulid enne kätte saada või kraapis tuha seest välja. Loomad olid kobaras lagendikul ja siis ma oma suureks ehmatuseks nägingi, et ühe lamba kõrist hoidis lõugadega kinni hunt. Vahepeal oli ta isegi lambal seljas. Ma olin nii ehmunud, et ei saanud end liigutada ega karjuda. Õnneks oli vend oma katsetustega nii kaugel, et õigel ajal tuli see „plõts” ära. Hunt lasi lamba lahti ja siis läksid minu häälepaelad ka lahti ning kutsusin venda appi. Lammas jäi ellu, kuigi kihvajäljed olid küllaltki suured, aga ajapikku paranesid ema ravitsemisel ära.
Teisel korral olin üksi Rukkikõrres. Mul oli ainult õhuke sitsikleit seljas ja õhtupoolikul hakkas vihma tibama. Tuletikke mul ka polnud ja õde pidi mulle leiba tooma ning seltsiks jääma. Olin kägaras ühe kivihunniku ääres ja jälgisin loomi. Algul ma ei saanud arugi, mis toimub. Loomad kogunesid lammaste ümber kaarde ja inisesid imelikult. Veidi aega neid jälginud , ajasin end püsti ja nägin teiselpool kivihunnikut hunti, kes keel ripakil vahtis mulle otsa. Ka seekord ei saanud ma suud lahti. Loomad hakkasid kodu poole minema ja mina nende järel. Sain ühe röögatuse suust välja ja siis alles hakkas metsakutsu metsa poole lonkima. Kodus ema vist ei uskunudki, et hunt loomade sekka tuli, sest ta mitu korda usutles ja küsis, kuidas asi oli.
Kõige rohkem kartsin siis, kui pidin loomadega üle raba Priisaarde minema. Seal oli rahulik ja hea ning loomadel süüa küllaga. Me ei tohtinud seal lõket teha. Lõunaks loomadega koju ei läinudki, sest suure metsa all oli jahedam ja vähe kärbseid ning parme. Ema käis sageli piimanõuga metsas lehmi lüpsmas. Sel ajal, kui ema lüpsis ja mina toidupoolist nosisin, oli hunt ühe lamba maha murdnud. Meie nägime küll ainult ühte, kuid ema arvas, et tal pidi ikka pesakond kaasas olema, sest kõik käis nii ruttu.
Kui ma olin juba täiskasvanu ja käisin haiglas vahetustega tööl, tegin endale talvel nädala vabaks. Tavaliselt olin siis vanemate juures, sest mul polnud veel oma peret. Mulle väga meeldis kuuvalgel suusatamas käia. Tol korral läksin Mädajärvele. Lumekoorik kandis ja raba peal olid männid peaaegu üleni lume all. Järsku kuulsin rabasaarel huntide ulgumist. Kuna nähtavus oli väga hea, siis veidi aja pärast ma neid nägingi. Neid oli küll ainult kaks, kuid eemalt kostis teistegi ulgumist. Ema oli kodus muretsema hakanud, sest kuulis samuti huntide ulgumist. Olin kodust küllaltki kaugel, aga õnneks oli ilm vaikne, ja ema hüüdmise peale muutsid hundid suunda, sest algul tulid nad otse minu peale. Siis oli hirm küll suur.