AIGI RAHI-TAMM
Pealkirjas osundatud tsitaat kuulub Hindrik Prantsule, ühele Jakob Hurda vanavara kogujatest, vabatahtlikule, kes oli innustunud rahvuslikust kohustusest, seistes ühtaegu silmitsi kriipivate takistustega, mis kogumistööga kaasas käisid.
Tänapäeval räägime üsna tihti ühisloomest, mille all mõistetakse probleemide lahendamist vabatahtlike osalusel. Üks tuntumaid näiteid on Vikipeedia. Rahvusarhiiv on ühisloome korras appi kutsunud vabatahtlikke arhiivikasutajaid, et koostada Esimeses maailmasõjas või Vabadussõjas osalenute andmebaase. Digitalgutel kogutakse andmeid vanade fotode kohta. Kultuuripärandi digimisest mitteprofessionaalsete osalejate toel on saanud osaluskultuuri nähtus, mis üha jõulisemalt mõjutab meie suhteid minevikuga.
Edukas ühisloome eeldab vabatahtlike kogukonna kujundamist ja osalejate motivatsiooni selget teadvustamist. Rahvusarhiiv korraldas 2021. aastal vallakohtuprotokollide sisestajatele ja Vabadussõja sõdurite andmebaasi koostajatele küsitluse, kus uuriti vabatahtlike tausta, motiive, esilekerkinud probleeme ning edasiarenduste ootusi.
Kõige enam kannustab ühisloomes kaasa lööma personaalne ajaloohuvi, ainesega seotud perekondlikud või kohaajaloolised sidemed ja missioonitunne. Vabatahtlike huvi ülalhoidmiseks tuleb vähendada erisuguseid takistusi, muuta kasutuskeskkond mugavaks, pakkuda juhendeid, näitlikustavaid materjale ja võimaldada tagasisidet, mille hulka kuulub ka otsesuhtlus projektijuhtidega, kes innustaksid ja aitaksid probleeme lahendada. Alahinnata ei tohiks lisastiimuleid, nagu kaasamis- ja tänuüritused, meened, meediakajastus. Just tagasiside annab tehtud tööle väärtuse.
See teadmine polnud võõras eesti elulugude kogumise grand old lady’le Rutt Hinrikusele (1946–2023) ega vanavara kuningale Jakob Hurdale (1839–1907). Nende autoriteet on kogumistöö edenemist ilmselgelt mõjutanud. 1889. aastal pani Rõugest pärit Jaan Gutves oma kiituse Hurdale kirja järgmiste sõnadega: „Teie vaev saab see läbi tasutud, et järel tulevad sugud Teid, ilma otsata aegadeni kiidavad. [—] Su riik on väga suurelt õitsemas, Sull – Eesti vaimupõllu kuningas. Las mul Su riigis jääda alamaks, Siin korjan andeid ma Sul tatsinaks [= selleks]“.
Olles ühtviisi tuttav nii praeguste ühisloomeprojektidega, ühenduse Eesti Elulood kogumisvõistluste kui ka Hurda rahvaluule kogumisega, on võrdlused nende vahel igati asjakohased, kogukonna kaasamine pärandi kogumisse ei ole praegusaegne idee. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul kogusid 1400 kaastöölist 122 000 lehekülge eesti rahvaluulet. Kogujate hulgas oli nii vaevalt kirjaoskajaid kui ka akadeemiliselt õpetatuid, ja kuigi suure osa tööst tegid ära suurkogujad, ei tasuks alahinnata nende osalust, kelle panus piirdus vaid ühe või mõne saadetisega. Niisugune tendents hakkab silma kõigi nüüdsete ühisloomealgatuste korral. Mõistmaks vabatahtlikke osalejaid ning seda takistavaid tegureid, kasutasime ühisloome uuringu vastuseid analüüsides kunagisi Tartu ülikooli arhiivinduse osakonna üliõpilaste koostatud seminaritöid. Siht oli heita taas valgust Jakob Hurda kaastöölistele, kelle kirjad on tallel Eesti rahvaluule arhiivis (ERA) ja Eesti kultuuriloolises arhiivis (EKLA). Järgnevalt käsitletavad probleemid ja takistused on rahva kaasamisega ajast aega kaasas käinud.
