Ida-Virumaa maapõues leiduvad loodusvarad on ajendanud mitme asumi ja linna teket. Ühtaegu pühkinud maa pealt omaaegseid külasid, sest asemele tulid kaevandusalad ja tehased. Kuidas tekkis Ahtme? Milline on olnud Kohtla-Järve Ahtme linnaosa lugu?
Tekst ja fotod: MAIT SEPP
Kujutage ette Eesti põlevkivitööstusega hästi kursis olevat inimest, kes 1941. aasta sõjakeerises kaotab meelemärkuse ja toibub alles 1945. aastal. Ta võtab kätte ajalehe ning loeb sealt, et kõige tähtsam ülesanne Saksa okupantidest vabastatud Eestis on kiiresti taastada kaevandused ja õlivabrikud. Üles on vaja ehitada Kiviõli, Kohtla-Järve, Kohtla-Nõmme ja Ahtme. Meie kujutletav tegelane küsiks selle peale siiralt: „Mis on Ahtme ja kus see asub?“
Mille järgi on Ahtme oma nime saanud?
Täpselt ei ole teada, millal tekkis Ahtme koha peale asustus, kuid üldiselt arvatakse Ahtme tekkelugu olevat seotud 1712. a Jõhvi mõisa Puru külas elanud Achtmeh Jörryga [3, 8]. Kunagine Ahtme küla asus Puru lähedal, sestap võib oletada, et mõni selle küla talunik oli raadanud tüki soist metsa ja rajanud sinna talukoha. Või vastupidi, Ahtmes oli elanud keegi Jüri, keda dokumentide järgi peeti Puru küla talumeheks. Igal juhul tekib küsimus, mida kohanimi Ahtme tähendab. Kindlat vastust ei ole, ent on mitu huvitavat teooriat. Wiedemanni sõnaraamatu põhjal on seda nime seostatud sõnaga ahe : ahtme, mis tähendab ’vilja kuivamapanekut’ või ka ’kuivatatavat vilja’. Samuti on samalaadse tüvega soome veejumala Ahti nimi. Küla paiknes Jõhvi kõrgustiku vesisel nõlvaalusel, mistõttu ei saa välistada veega seostatavat toponüümi. Ent vanade kaartide põhjal ilmneb, et Ahtme küla asus Rausvere–Puru tee ääres kitsal maaribal, mis oli ümbritsetud niiskete heinamaade ja vesiste metsadega. Selle järgi võib toetada versiooni, et nimi tuleneb eestikeelsest sõnast ahas : ahta ehk ’kitsas’.
Väikekülast ei jälgegi alles
Tõenäoliselt oli Ahtme pikka aega vaid metsavahikoht. 19. sajandi lõpus koostatud Vene üheverstasele kaardile ei ole raatsitud isegi küla nime lisada. 1913. aastal oli seal kaks talu [3]. Maakaartidele ilmus Ahtme alles 1920. aastatel. 1938.–1939. a vallapiiride muutmise ajal koostatud Jõhvi valla elanike nimekirja [10] järgi oli Ahtme külas kuus talu, kus elas 28 inimest.
Praegu võib sellest vanast väikekülast leida maastikul märke ainult suure raskusega. Kaardipildil võib ära tunda üksnes mõned jupid kunagisest Rausverre viinud teest. Kõik ülejäänu jäi Nõukogude ajal rajatud Vana-Ahtme, kaevanduse ja soojuselektrijaama alla.
Erilisi jälgi ei ole Ahtme külast jäänud ka omaaegsesse ajakirjandusse: aastatel 1920–1940 on ilmunud vaid üksikud olmeuudised kuritegude ja õnnetusjuhtumite kohta. Ainus ajaloolise väärtusega fakt on see, et punasest graniidist rändrahn, millest tahuti 1935. aastal Jõhvis avatud Vabadussõja ausammas, oli pärit Ahtme külast Rooswaldti krundilt [9].
Tööstus kerkis sakslaste käe all
Formaalselt asus Ahtme põlevkivi kontsessiooni alal, mis oli antud ettevõttele Riigi Õlitööstus. Ometi ei ole ühtegi Eesti Vabariigi aegset kava, mille järgi oleks siia plaanitud rajada mõnd kaevandust või tehast. Küll on 1927. aastal avaldatud teade, et naabruses asuvate maade kontsessiooni saanud ASile Eesti Õliväljad oli Inglismaa andnud 5 miljardit Eesti marka laenu. Sellega pidid nad kuhugi Jõhvi ja Oru raudteejaama ning Kurtna mõisa vahele rajama õlivabriku. Ent seda plaani ei viidud ellu ja aktsiaselts suleti 1936. aastal. Sellepärast paneb imestama, miks hakkasid Saksa okupandid 1942. aastal just Ahtme küla maadele kaevandust, elektrijaama ja bensiinivabrikut ehitama. Oli ju kohtade valik, kust põlevkivi vähema vaevaga kätte saada, toona veel päris suur. Ahtmes lasub põlevkivikiht mitmekümne meetri sügavusel.
Kuid sakslased ei hoidnud Ahtme kaevanduse, põlevkiviutmistehase ja elektrijaama rajamisel kokku ei raha ega inimesi. 1943. aasta aprillis toodi siia orjatööle Nõukogude sõjavangid. Kiiresti ehitati barakid vangidele ja tehasetöötajatele ning raudteeühendus Jõhvi jaamaga.
Hoolimata pingutustest jõuti 1944. aasta septembriks kaevata vaid mõned kaevanduse teenindavad šahtid ja rajada õlitehase korpuse betoonskelett. Pooleli jäi ka oma aja kohta väga võimsa elektrijaama ehitus. See pidi tulema maa alla. Masinaruum oli küll maa peal, kuid see oli plaanis katta pinnasega nii, et kuhja ei saaks teistest aherainemägedest eristada [11].
Kohalikes elanikes on alati imestust tekitanud küsimus, miks sakslased võtsid ette Ahtme elektrijaama ehituse ja Püssi elektrijaama rekonstrueerimise. Visalt liikusid kuulujutud, et elektrit oli vaja Saksa aatomitööstusele: selleks et toota rasket vett või eraldada graptoliitargilliidist uraani ja seda rikastada.
Sõjavangide jõul ehitati hoogsalt edasi
Nõukogude võim pidas põlevkivitööstust samuti äärmiselt oluliseks. Kaevandusi ja tehaseid hakati taastama juba 1944. aasta hilissügisel. 1945. aasta kevadel tehti Moskvas otsus hakata Leningradi tarbeks põlevkivist gaasi tootma. Ka uus võim ei hoidnud kokku ressursse ega inimesi ning rakendas orjatööjõudu.
1946. aastal oli Ahtme sõjavangilaagris umbes neli tuhat Saksa mundrit kandnud meest, kuid üldse saadeti põlevkivibasseini taastamiseks Kirde-Eestisse diviisi jagu ehk umbes 12 000 sõjavangi [11]. Sellise hulga töökätega taastati kaevandus ja ehitati imekiiresti valmis.
Kaevanduse peahoone kandis aastanumbrit 1947. Ahtme kaevandus ehk kuni 1971. aastani ametliku nimega „Kaevandus nr 10“ võeti ehitajatelt vastu 1. septembril 1948. Bensiinitehast ei hakatud taastama, kuid elektrijaam ehitati lõpuni: see sai valmis 1951. aastal ja oli Balti soojuselektrijaama valmimiseni Eesti energiasüsteemis võimsaim.
Kuna kaevandus ja elektrijaam paiknesid lähestikku, läks kogu põlevkivi linttransportööril sorteerimisjaamast kohe katlasse. Samasse kõrvale kuhjus aherainemägi ja elektrijaama jäätmetest tuhaplatoo. Ka Nõukogude kaevurid imestasid, mis häda ajas sakslasi kaevandust just Ahtme külla rajama. Kaevandushoov oli tubli 16 meetrit kõrgemal kui selle lõuna- ja läänepoolsed alad. See tekitas palju peavalu, sealhulgas nii vee kõrvalduse kui ka transpordi poolest [11].
Rohkelt keskkonnaprobleeme
Ahtme kaevandus ja elektrijaam andsid kohalikele tööd, leiba ja elektrit. Samuti sooja vett nii kraanidesse kui ka keskkütteradiaatoritesse. Ent tekitasid ka hulga keskkonnaprobleeme. Kaevandus rikkus ümbruskonna loodusliku veesüsteemi. Tossavad elektrijaama korstnad saastasid õhku. 1976. aastal paigaldati filtrid, kuid enne seda paiskas soojuselektrijaam atmosfääri kuni kakssada tonni tuhka päevas [7]. Enamik sellest vajus maha samasse lähikonda, muu hulgas Kurtna mõhnastikule. 1980. aastate lõpus Kurtna maastikukaitsealal tehtud uuringute järgi langes elektrijaamade mõjualas maapinnale umbkaudu tonn saastet hektari kohta [12]. Kuna peamiselt koosnes sadenev materjal aluselistest kaltsiumiühenditest, mõjutas see tugevasti lähikonna elustikku ja kooslusi. Näiteks Kurtna järvistu rabades hakkas turbasammal hääbuma ning sisse tungima rohttaimed ja puud [2, 4].
22. detsembril 2001 toodi Ahtmes maapinnale viimane tonn põlevkivi ja kaevandus suleti. Kokku kaevandati siin 78,8 miljonit tonni pruuni kulda. Kaevandushoonetele ei leitud uut kasutust ning kõik lükati maatasa. Praegu võib peahoone asukoha üles leida ainult tagasihoidliku mälestusmärgi järgi, mis avati 2005. aastal [11]. Elektrijaam lõpetas töö 2013. aasta alguses, hooned lammutati ja tuhaplatoo haljastati.
Lühikest aega omaette linn
Niisama ootamatult, kui tekkis Ahtme kaevandus, ilmus ka Ahtme linn. Juba 1947. aastal tutvustati Õhtulehe lugejatele uhiuut asulat: selleks ajaks oli kunagise Ahtme küla heinamaadele jõutud rajada kahe kvartali jagu elamuid, koolimaja ja haigla. Aasta lõpuks pidi üle antama 110 hoonet [5]. 1951. aastaks elas Ahtmes 8000 ja 1959. aastaks juba 13 000 inimest [1]. 17. oktoobril 1953. aastal sai Ahtme linnaõigused.
Iseseisvust ei jätkunud siiski kauaks: 1960. aastal otsustati, et kõik Kirde-Eesti põlevkivibasseini töölisasulad peaksid olema ühtse, Kohtla-Järve linna valitsuse hallata. Kujunes linnaline aglomeratsioon, mille kohta kohalikud naljahambad ütlesid, et Kohtla-Järve on nüüd suurem kui New York: ühest otsast (Kiviõlist) teise (Sirgala) on linnulennult peaaegu 50 km ja mööda maanteed üle 60 km.
Üldiselt on Ahtmesse, mis on endiselt Kohtla-Järve linnaosa, tavalisel turistil vähe asja. Kui te just ei huvitu Nõukogude arhitektuurist. Siis võib siia sõita uurima eri kümnendite korterelamute ja paneelmajade kihistusi. Tegelikult varjavad ühenäolised majaplokid toponüümide rägastikku, millest on kõrvalisel isikul päris keeruline aru saada. Võtame või Nõukogude-aegsed topograafilised kaardid [6]. Olenevalt kümnendist võib neilt leida nimesid, nagu Ahtme, Vana-Ahtme ja Uus-Ahtme (sulgudes lisatud Puru) ning Kohtla-Järve (Ahtme). Ent kohalikud räägivad veel Tammikust ja Iidlast ning mõni ütleb, et ta elab „kolmekümne teises“.
Üks asum teisel järel, kuniks kord muutus
Niisiis, kohe pärast teise maailmasõja lõppu asuti kunagise Ahtme küla põldudele rajama stalinlikus arhitektuuristiilis kaevandusasulat, millele pandi nimeks Ahtme. Seda hakati peagi hüüdma „tehniliseks Ahtmeks“, kuna siin elasid kaevanduse ja elektrijaama töötajad. 1960. aastatel sai see asum nimeks Vana-Ahtme. Asi oli selles, et üsna kiiresti jõuti arusaamisele, et tossavate elektrijaamakorstnate, müriseva kaevanduse ja soise metsa vahele kuigi palju hooneid ei mahu. Sestap hakati Ahtmega peaaegu samal ajal ehitama uut töölisasulat Puru küla maadele. Sinna rajati mitme kvartali jagu Stalini-aegseid kahe- ja kolmekorruselisi elamuid. Sellele asumile haakus nimi Puru. 1950. aastate algusest nimetati seda ka Uus-Ahtmeks. Puru on aga praegugi sügavalt juurdunud nimi. Näiteks kunagi Jõhvi–Tartu maantee lähedale ehitatud ja viimastel aastatel tublisti laiendatud Ida-Viru keskhaigla kompleksi nimetavad kohalikud endiselt Puru haiglaks.
Juba 1960. aastail võeti poliitiline suund ühendada Jõhvi ja Ahtme. Kaksiklinn loodeti kujundada regiooni uueks keskuseks, kus 1970. aastate generaalplaani järgi pidi elama 50 000 inimest. Ametlikus kõnepruugis võeti isegi kasutusele uus toponüüm: Kohtla-Järve linna Jõhvi-Ahtme linnaosa. Peab mainima, et see ühendamine peaaegu õnnestus: kui Jõhvi 1991. aastal taasiseseisvus, jäi Ahtme uute majadeni vaid umbes 750 meetrit.
Generaalplaani täitmist alustati 16. juulil 1973. Siis pandi nurgakivi uuele mikrorajoonile, mis jääb Purust kirdesse, teisele poole Jõhvi-Ahtme raudteed ning oli suunatud Jõhvi poole. Siia ehitati juba viie- ja üheksakorruselisi kõrghooneid. Ehitustööd lõppesid 1986. aastal. Nii planeerimisel kui ka ehitamisel olid eelisõigused antud korterelamutele ja kogu piirkonna infrastruktuur – kauplused, lasteaiad, koolid – jäid tagaplaanile. Uhiuutesse mugavustega korteritesse kolinud inimesed pidid asjaajamiseks või isegi poodi sõitma bussiga Jõhvi või koguni 15 km kaugusele Kohtla-Järvele. Ahtmest sai suure Kohtla-Järve tüüpiline sotsialismiaegne magalarajoon, nagu Tartus Annelinn või Tallinnas Lasnamäe.
Uue mikrorajooni nimest sai omaette vaidlusküsimus. Mingi arusaamatuse tõttu hakkas rahva seas levima toponüüm „32. kvartal“ (ka 32. mikrorajoon). See oli küll ehitusobjekti number, kuid selle numbri all ehitatavad majad rajati Purusse [13]. Ühtlasi oli nimi liiga pikk ega olnud suupärane eestlastele ega üha arvukamaks muutuvale vene kogukonnale. Ametlikuks alternatiiviks pakuti nime Idla, mis muutus sujuvalt eesti kirjakeelele kohasemaks Iidlaks. Nimelt oli uue mikrorajooni serval Ahtme–Jõhvi raudtee Idla jaam, mis omakorda oli nime saanud lähedal asunud Idla talult.
Kohe pärast Iidla valmimist asuti ehitama Tammiku mikrorajooni. See on Ahtme kõige Jõhvipoolsem ots. Seda rajati perestroika-aegse hooga, kuna partei ja valitsus lubas aastaks 2000 kõigile nõukogude peredele omaette korterit. Koos nõukogude korra kadumisega peatus ka ehitustegevus. Ühtaegu jäi toppama Ahtme elanike arvu kasv ning koos põlevkivitööstuse kokkukuivamisega algas siit suurem väljaränne. Praegu on kunagi planeeritud Jõhvi-Ahtme asumi 50 000 elaniku asemel Kohtla-Järve Ahtme linnaosas umbes 15 000 ja Jõhvi linnas 10 000 inimest.
1. Ahtme – tulevikulinn. – Sotsialismi Tee nr. 24 (1366), 24. veebruar 1959.
2. Kaasik, Marko; Ploompuu, Tõnu 2005. Põlevkivimaa rabad kasvavad metsa. – Eesti Loodus 56 (1): 42–45.
3. Kallasmaa, Marja jt (koost) 2016. Eesti kohanimeraamat. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn.
4. Karofeld, Edgar 1987. Kurtna järvestiku rabade looduslike tingimuste ja taimkatte dünaamikast viimastel aastakümnetel. – Kurtna järvestiku looduslik seisund ja selle areng I. Ilomets, Mati (koost). Valgus, Tallinn.
5. Laas. V. 1947. Põlevkiviväljadel. – Õhtuleht, nr 181, 5. august.
6. Maa-ameti geoportaali ajaloolised kaardid, aluskaardid: NL kaart, xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/ajalooline.
7. Mironov, S. 1978. Tagastada võlad. Inimene ja loodus. – Leninlik Lipp, nr 69 (6551), 8. aprill.
8. Reimaa, Vallo 2007. Teekond alu-rahva mõttemaailma. Jõhvi Muuseumi Selts, Jõhvi.
9. Süda-Alutaguse lunastab aukohustuse. – Põhja Kodu, nr 29, 8. märts 1935.
10. Toimik Jõhvi valla piiride muutmise kohta. Jõhvi valla elanike nimekiri, 15. dets 1938, 25.06.1938–07.01.1939. Eesti rahvusarhiiv, ERA.3138.1.1098.
11. Varb, Nikolai; Tambet, Ülo (koost) 2008. 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis: tehnoloogia ja inimesed. GeoTrail KS, Tallinn.
12. Voll, Martin jt 1989. Energeetikaseadmete ja põlevkivitöötlemisettevõtete atmosfäärsete heitmete levik. – Kurtna järvestiku looduslik seisund ja selle areng II. Ilomets, Mati (koost). Valgus, Tallinn.
13. Voropajeva, Niina 2008. 32. kvartalis täitus unistus oma korterist. – Põhjarannik, nr 137, 19. juuli.
MAIT SEPP (1974) on geograaf ja koduloohuviline.