Kliimaminister Yoko Alenderiga vestelnud Toomas Kukk
Yoko Alender on sündinud 13. juunil 1979 Tallinnas. Õppinud Tallinna 7. keskkoolis, Stockholmi eesti koolis, Södra Latini gümnaasiumis. 2010 lõpetanud Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuurimagistrina. Aastail 2001–2007 mitmes arhitektuuri- ja produktsioonifirmas arhitekt, projektijuht ja juhatuse liige. 2008–2012 Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse ja miljööalade osakonna peaspetsialist ning 2012–2014 kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik. 2015.–2024. aastal XIII, XIV ja XV riigikogu liige, olnud kultuurikomisjoni aseesimees, keskkonnakomisjoni aseesimees ja esimees. Alates 23. juulist 2024 kliimaminister. Kirjastajana hoolitsenud oma isa Urmas Alenderi loomingulise pärandi eest, avaldanud tema loomingut, biograafilise raamatu „Alender“ (2020) jm. Pälvinud Rootsi riigi Põhjatähe ordeni 2023. Abielus, peres neli last.
Hiljuti avaldati uudis Alutaguse rahvuspargi pindala laiendamisest. Kas otsus tähendab, et töö on alanud või on pindalamuutus juba kinnitatud?
See oli laiendamise algatamise otsus ja suur töö, mis algas neli aastat tagasi, on juba tehtud. Olin riigikogu keskkonnakomisjonis, kui laiendamisettepanekut sai põhjalikult arutatud. Loodan, et järgmiseks suveks saame pindalamuudatused ja kõik kaitsega seonduva juba lõplikult kinnitada.
Kaitseala laiendamine sarnaneb planeeringu algatamisega: pärast algatamise otsust järgneb ametlik suhtlus eri osapoolte vahel ja lepingute sõlmimine. Eeltööna on määratletud, milliseid alasid tuleb kaitsta, milliseid välja jätta, kui palju on riigi- ja eramaid ning peetud läbirääkimisi maaomanikega. Alutaguse rahvuspark saab täiendust eelkõige suurte loodusväärtustega riigimaade abil. Eramaid puudutab laiendus 24 hektari ulatuses.
Alutaguse rahvuspargi laiendamine on kindlasti lihtsam ja meeldivam tegevus kui viimasel ajal pidevat tähelepanu pälvinud kliimaseaduse (kliimakindla majanduse seaduse) vastuvõtmine. Tundub, et seadus püüab arvestada kõiki pooli ja seetõttu ei meeldi õieti kellelegi. Kuidas sellises olukorras toimida?
Kliimakindla majanduse seadust koostades oleme silmas pidanud, et see seaks realistlikud ja saavutatavad kohustused. Peame põhjalikult arutama ja arvutama, millise tempoga ja milliseid meetmeid rakendades suudame kliimaneutraalsuseni jõuda. Seaduse eesmärk on leida tasakaal kliimamuutustega võitlemise ja majanduse kohanemisvõime vahel, võttes arvesse nii riigi huve kui ka ühiskonna vajadusi.
Kuna meie suund on olnud aus ja realistlik, on paljud avaldanud soovi näha ambitsioonikamat ja tempokamat lähenemist. Nõustun, et kliima vaates on see väga õigustatud, kuid eesmärke saame ikka saavutada vaid siis, kui me arvestame ka inimeste toimetuleku ja kõigi osapoolte võimega muutusi ellu viia ning nendega kohaneda. Tööstusi ja tootmisi ei saa panna päevapealt teisiti toimima, kuid seadusega peab tulema kõigile signaal, et muutused on vajalikud ja nende siht peab olema kliimasõbralikum.
Samuti on meil sektoreid, nagu põllumajandus ja maakasutus tervikuna, transport, hooned ja jäätmemajandus, kus ambitsiooni suurendada on keeruline. Nende sektorite heide on ka oluliselt väiksem kui energeetikas, kus on meil suurimad võimalused heidet vähendada ja muudatusi teha.
Kindlasti jääb see miinimum, et alates 2035. aastast põlevkivist elektrit ei tooda ja alates 2040. aastast põlevkivi üldse energeetikas ei kasuta. Välja arvatud näiteks mõned erisõidukid, mille kütusele pole praegu alternatiive, kuid mis võivad selleks ajaks tekkida.
Muutused ei jää tehnoloogia ja raha taha, küll aga võivad need jääda liigsete emotsioonide ja vähese koostöö taha. Kõige olulisem, et suudaksime omavahel neist probleemidest ausalt rääkida: aitab vaid radikaalne ausus, alternatiivid tuleb selgelt välja tuua ja valikuid üheskoos teha. Tänasel [18. oktoobril – toim] kliimaseaduse arutelul me osapooltega seda tegimegi.
Vahepeal on jäänud mulje, et teid ongi kliimaseaduse pärast tööle võetud. Küllap teil endal on haldusalas valdkondi, millega tahaksite rohkem tegeleda?
Julgeksin kliimaministeeriumi loomisel ja kliimaseaduse algatamisel anda endale päris olulise rolli. Kui me hakkasime kolm-neli aastat tagasi valmistuma riigikogu valimisteks, sai Reformierakonna keskkonnapoliitikat programmi kirja pannes selgeks, et sellist raamseadust on vaja. Samuti juhtis õiguskantsler tähelepanu, et ettevõtjatele ja kõikidele inimestele tuleb anda kindlustunne, et suudame Eesti keskkonda hoida.
Tollal vaadati kliimaseaduse ideed väga kahtlase pilguga. Kolme-nelja aastaga on arutelu tasemes tehtud oluline hüpe: me ei aruta, kas seadust on vaja või mitte, vaid arutame, kuidas teha seda paremaks. See on väga suur edasiminek. Kliimakindla majanduse seadus on kindlasti mu eelisvaldkondi.
Kuigi kliima- ja taristuteemad on teineteisest eraldatud, on need omavahel siiski tihedalt seotud. Nii nagu looduses ja ühiskonnas oleme kõik omavahel seotud, ühendab kliima ka teisi peaeesmärke. Praegusel suurte muutuste ajastul peame andma ühiskonnas selgust ja kindlust: nii neile, kes muretsevad meie imelise looduse säilimise pärast, kui ka neile, kes muretsevad majanduse pärast.
Kõrvalt vaadates võiksite oma arhitekti ja planeerija tausta poolest olla ka taristuminister. Kas neid teemasid oligi üldse vaja eraldada?
Oleme ju siiski üks ministeerium ja on kasulik, kui suure valdkonna eri teemad saavad piisavalt poliitilist tähelepanu ning ministril on ka lihtsalt inimlikult rohkem aega teemadesse süveneda. Arvan, et kliima- ja taristuteemade kokkutoomine ühe katuse alla oli väga õige. Seni tegeles keskkonnakaitse rohkem tagajärgedega, ent nüüd oleme hakanud oma majanduse ja ühiskonna korraldust järk-järgult viima looduse piiridesse. See valdkond on hästi lai ja mulle tundub, et seetõttu kaheks jagamine õigustab ennast. Kindlasti on ka taristuministri portfellis valdkondi, millega heameelega tegeleksin. Aga ka praeguses töös pole mul olnud ühtegi igavat hetke.
Milliseid muutusi on kavas teha klassikalises looduskaitses?
Looduskaitse olulisim põhimõte – järjepidevus –, on ka Eestis kõige suurem väärtus. Meie looduskaitse on olnud nii tugev just seetõttu, et oleme suutnud hoida järjepidevust ning looduskaitse on seotud meie identiteedi, iseseisvuse – kõigega. Seda tuleb endiselt hoida. Edasi tuleb rohkem keskenduda selgusele ja efektiivsusele.
Lihtsasti tekib narratiiv, et te vaid kaitsete, laske inimesel ka elada. Anda kindlus eri huvidega inimestele on väga tähtis. Maailma teadlased on soovitanud seada kaitsealuse maa osatähtsuse 30 protsendile ja see on üleilmsetes kokkulepetes seatud siht. Eestis riikliku kaitse põranda ja lae seadmine võiks anda kindlust juurde kõikidele. Kogu majandustegevuse alus toidust ehitusmaterjalideni pärineb loodusest ning kaitsealuse maa piiri seadmine annab kindlust, et tootmise jaoks jääb ka ressursikatet. Et ei saaks olla hirmu, et ei tea, mis meil tootmisega saab. Seda püüame praegu töös olevate seadusemuudatustega jõustada.
Kui meenutada, siis kliimamuutustest rääkimine muutus oluliseks juba 1970. aastatel. Margareth Thatcher oli üks esimesi peavoolupoliitikuid, kes kliimamuutuste eest hoiatas. Konservatiivid on keskkonnakaitses teinud väga olulisi asju, nagu ka näiteks Nixon Ameerikas. Olen püüdnud ka meie konservatiividele rääkida, et elukeskkonna kaitsmine ongi maailma kõige konservatiivsem asi.
Mainitud narratiiv on paraku üha rohkem levinud: kui olen välitöödel rääkinud kohalike inimestega kaitstavatest taimedest, olen sageli kogenud suhtumist: jälle te tulete mingit taime kaitsma, aga mind, selle maa elanikku, ei kaitse keegi.
Oma varasema üheksa aasta jooksul riigikogus olen alati püüdnud keskkonnateemalistes debattides rõhutada vaadet, kui seotud me kõik omavahel oleme. Kui küsida inimestelt, mis on loodus, siis Eesti inimene arvab enamasti: mets. Aga pole asja, mis poleks loodus. Tuleks tagasi tuua arusaam, et kõik on üks loodus ja me kaitsemegi seda inimese pärast. Et inimene saaks jätkata selles kitsas ruumis, mis talle tingimuste poolest sobib.
Sageli kipuvad majandusinimesed väitma, et Eesti kehtestab võrreldes naabrite või teiste Euroopa riikidega liiga karme looduskaitsepiiranguid, aga teised maad hoolitsevad rohkem oma majanduse eest.
Kaugelt vaadates paistabki rohi alati rohelisem. Kui küsida sedasama lätlastelt, kuuleme kindlasti enam-vähem sama arvamust. Ja teiseks, ega me siis ju loodust kaitse lätlaste, soomlaste või teiste Euroopa riikide elanike pärast. Kaitseme ikka selleks, et meie enda Eesti loodus säiliks meile ja meie lastele. Ka kliimakindla majanduse seaduse kontekstis tuleb arvesse võtta, et kui me ei suuda oma edasisi arenguteid kokku leppida, tekib suur risk, et need arengud kulgevad vales suunas.
Lähiajaloost on meil selliseid näiteid energeetika kohta. Selliseid asju ei tohiks rohkem juhtuda. Oleme tänapäeval targemad, peame rohkem läbirääkimisi – selleks me neid seadusi teemegi, et kõik maksumaksja raha eest tehtavad investeeringud ja tegelikult ka kõikide ettevõtjate investeeringud läheksid õiges suunas. Siis on suurem šanss, et saame jõukamaks ja keskkond on samuti hoitud.
Praegu tundub Eestis looduskaitsel olevat kehv maine. Olen sellele saanud kinnitust vanade looduskaitsjatega suheldes, ent mida selle tõdemusega teha, ei tea keegi.
Kui väljaspool kaitstavaid alasid toimetame praegu intensiivsemalt kui kunagi varem, siis ka loodust kaitseme praegu pindalalt ja ka tõhususelt rohkem kui kunagi varem. See, mis paistab silma, tekitabki palju arvamusi. Arvan, et maine on halb ka seetõttu, et on muutuste aeg. Peame need eri maailmad jälle kokku viima. See on harjumatu ja võtab aega, kuni saame aru, et me kõik oleme samal poolel, mitte vaenlased. Ainult koostöös ja ausas teadmistevahetuses saab olla lahendus peidus.
Teiselt poolt on meil ka erakordne potentsiaal: kui vaadata väärtusuuringuid, siis loodus on üks tähtsamaid asju, mis meid vabaduse kõrval ühendab. Kui me suudame selgust, kindlust ja koostööd juurde tuua, saab olla tuleviku suhtes optimistlik.
Ka metsanduse valdkonnas pole märgata vastaspoolte lähenemist.
Metsanduses tuleb samuti läheneda väärtuspõhiselt. Metsanduse arengukava, millega kaasnes koostamise ajal väga palju emotsioone, on siiski suutnud sõnastada nii mõnegi väga olulise printsiibi. Eeskätt on siht selline ressursikasutus, mis oleks pika aja jooksul ühtlane, et ka järeltulevatel põlvedel oleks võimalik metsa kasutada. On suudetud kokku leppida ajas võimalikult stabiilset kasutust määrav printsiip ja ma arvan, et see on õige. Teisalt on see printsiip oluline ka metsamajandusele, et tagada metsandussektori jätkusuutlikkus.
Üks konsensusekoht on puidu parem väärindamine. Seda võtab riik ja praegune valitsus tõsiselt ja püüab edendada kõiki ettevõtlussuundi. Materjal, mille metsast välja toome, peaks saama Eestis võimalikult suurel määral väärindatud, mitte üksnes niisama põletatud. Olles olnud RMK nõukogu liige väga murrangulisel ajal, kui vahetus suur osa juhtkonnast ja tehti uus arengukava, julgen öelda, et ka RMKs liiguvad asjad õiges suunas.
Spetsialistid tahaksid alati enamat ja veel paremini, see on arusaadav. Riigi vaates on samas vaja otsida muutuste tempos tasakaalu ning selgust ja kindlust, et muutused suudetakse ellu viia.
Kuidas Tallinna loodusmaja rajamine edeneb?
Hoone kerkib ja ehitus on kenasti graafikus. See on erandlikke suuremaid investeerimisotsuseid, mis sai tehtud hoolimata keerulisest ajast. Loodusmaja ehitus on oluline kogu puidusektorile, kuna suures osas on tegemist puidust hoonega.
2026. aasta lõpuks peaks maja olema valmis. Eesti loodusmuuseum areneb selle käigus meeletult. Uue ekspositsiooni rajamist ja samuti väga atraktiivset asukohta peaksime maksimaalselt ära kasutama, et inimeste loodushuvi ja -teadlikkust suurendada. Samuti tuleb sinna majja tuua hea koostöövaim.
Kas ministeerium kolib ka sinna või jääb ühishoonesse?
Minu teada ja praeguste plaanide järgi me sinna ei koli. Läheb vaid üks osakond: MARU ehk maa- ja ruumiamet. See on jällegi eriala poolest minu lapsuke. Kui ma 2008. aastal läksin tööle kultuuriväärtuste ametisse, siis algas koostöö arhitektide liiduga ja mõned aastad hiljem sai MARU teoks. Ruumiline planeerimine peaks sealt saama hoogu juurde ja selle üle on ainult hea meel.
Kas teie erialase tausta tõttu on veel teemasid, mida tahaksite tõhusamalt edendada?
See on huvitav küsimus. Mind arhitektina on paelunud kogu elukeskkond laiemalt, elukeskkonna ja ühiskonna põimumine rohkem kui selle detailid. Puidu väärindamise poolelt huvitab mind puitarhitektuur, kuigi puitehitus on taristuministri valdkond.
Ehitussektoril on väga suur mõju elurikkuse kaole. 90 protsenti elurikkuse kaost on taandatav ressursside väljavõtmisele loodusest. Omakorda sellest mõjust pool tuleneb ehitusest. Seetõttu peame väärtustama olemasolevat, näiteks seda Baeri maja, kus me praegu oleme. Juhul kui peame uut ehitama, siis teeme seda võimalikult ringselt, kestlike lahenduste kaudu. Püramiid tuleb keerata teistpidi: kõigepealt ümberehitus ja renoveerimine ning kõige lõpuks uute hoonete ehitamine.
Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et varasem riigikogu liikme töö on ministri tööst märgatavalt lihtsam.
Võib-olla on riigikogu liikme rollis mõtlemise aega rohkem. See on kindlasti mitmes mõttes õige: riigikogu liige peab suutma kaasa rääkida kõikides teemades, olenemata sellest, millises komisjonis ta parasjagu on või milline eelnõu on tema menetleda. Ta peab aru saama, hääletama ja otsuseid langetama igas valdkonnas. Ministri amet on teistsuguse intensiivsusega. Arvan, et mõlemas ametis on erakordne võimalus anda oma väike panus, et asjad hakkaksid õiges suunas liikuma.
Kuidas te kunagi jõudsite arhitektuuri ja keskkonna juurde? Kas huvi looduse vastu pärineb lapsepõlvest?
Eile [17. oktoobril – toim] käisime Alutagusel kriivadel, vaatasime ka mõningaid seeni ja siis meenutasin, kuidas käisime isaga tihti seenel. See teadmine on nii sügaval sees, lapsepõlvest. Ka see, kuidas me isaga pidevalt ära eksisime. Seepeale ütles meie looduskaitsenõunik Alutagusel nii ilusasti: isa sisendas sellega sinusse julgust eksida.
Arvan, et keskkonnahuvi on seotud sellega, et olen pidanud elu esimesel poolel umbes 30 korda kolima. Ümbritsev keskkond on mulle olnud väga oluline ja olen pidanud ise keskkonda enda jaoks turvaliseks looma. Käisin üheksandas klassis praktikal sõbranna isa arhitektuuribüroos ja see tundus väga huvitav maailm, mis sidus loomingulisust ja ratsionaalsust. Me kõik oleme lapsepõlvest mõjutatud.
Kui arhitektina ringi liigute, kas vahel tekib tunne, et siin on leitud väga hea lahendus või et siin on kõik läinud valesti?
Kindlasti! Näiteks ministrina saan külastada huvitavaid kohti ja äsja käisin Iisaku loodusmajas, kus olid väga head lahendused. Arvan, et see maja ei jäta kedagi külmaks. Ka uusi maju saab teha nii, et need võtavad ahhetama ja kutsuvad käega katsuma. Parim arhitektuur ongi selline, mis paneb meid kuidagi reageerima, kokku saama, puutuma. Nüüdisajal oleme enamiku ajast oma tähelepanuga digimaailmas, seda olulisem on ehitatud keskkonna mõju meie käitumisele. Siia Baeri majja tulles oli samamoodi, et tahaks kohe näppida seda ilusat värvi seina peal. (Naerab.)
Praegu teil vist ei jää aega tegelda arhitektuuri kui oma varasema põhitööga?
Ei jää tõesti. Üks asi, mida lubasin teha: läksin paar aastat tagasi kunstiakadeemiasse (EKA) doktorantuuri. Selle ma panin praegu tõesti pausile. Aga tegin EKAs Avatud Akadeemiale ühe kursuse: arhitektuur mittearhitektidele. Õnneks sain kursuse vedamise üle anda väga pädevale inimesele. Lähen sinna siiski lugema mõningaid aineid, mis on mulle väga südamelähedased. Aga üldiselt on praegu põhilised ikka kliima- ja keskkonnateemad.
Kas puhkuseks ikka jääb aega?
Peab võtma! See on minu viimase viie aasta suurimaid õppetunde ja võib öelda, et selles on väikeseid saavutusi – inimese elu peab koosnema sisse- ja väljahingamisest, muidu läheb kõik sassi. Et olla parimas töövormis, tuleb teadlikult väljahingamist rahustada ja pikendada, see rahustab ka sissehingamise maha. Mul on õnneks suur ja armastav pere, kes on mu parim puhkus. Samuti keskkonnavahetus, olgu siis loodusesse või mõnda suurlinna minek. Puhkus võib olla ka vaimne, mõne raamatu lugemise või muusika kuulamise kaudu.
Milline raamat või muusika teid eeskätt kõnetab?
Olen tähele pannud, et raamatutest meeldivad kõige enam päris inimese kogemust kirjeldavad teosed, näiteks päeviku kujul. Loen päris palju ilukirjandust, see on ajule hea keskkonnavahetus. Hiljuti lugesin huvitavat raamatut, mis kingiti valitsusele Otto Tiefi palvelas Läänemaal: Ott Arderi isa Árpád Arderi – Jaan Poska lapselaps – mälestused [„Kui kivid võiksid kisendada: mälestusi 1943–1945“]. Minu jaoks ootamatu leid.