Ilmunud on Eesti Looduse oktoobrinumber. Selles uurib ajakirja toimetus loomaökoloogilt Tiit Tedrelt, millised loomad levitavad mürgiseid marju.
Paljudel taimedel on seemned ümbritsetud mahlaka silmatorkavalt värvunud viljalihaga. Klassikaliselt seletatakse sellist seemnete pakkimist kui taime kohastumust levitada seemneid lindude või imetajate vahendusel.
Selles valguses võib tunduda paradoksaalsena, et leidub arvukalt taimi, kelle viljad näevad kenad välja, kuid maitsevad kehvasti või on sootuks mürgised, nagu näsiniinel, salu-siumarjal, maikellukesel või maavitsal, kultuurtaimedest kartulil. Mõnel liigil, näiteks punasel leedril, on marjad (aga mitte seemned) valminult söödavad, ent toorelt mürgised.
Selle kohta, miks viljad on toorelt mürgised või maitsetud, on enamasti lihtne seletus: taim annab oma parima, et vältida seemnete ärasöömist enne nende valmimist. Miks aga jääb osa vilju mürgiseks ka küpsenult? Selle paradoksi kohta on pakutud mitmeid evolutsioonilisi seletusi. Kõigile organismidele ühtviisi mürgised viljad võivad olla otstarbekad näiteks siis, kui taim seemnete levitamiseks teisi organisme ei vajagi. Viljade mürgisus võib sel juhul takistada seemnete ärasöömist. On ka oletatud, et mürgises pakendis läbivad seemned imetajate seedekulgla kiiremini, see takistab seemnete seedumist soolestikus.
Tihtipeale on need viljad, mis on mürgised inimesele ja paljudele teistele imetajatele, siiski söödavad teiste organismide, eeskätt lindude jaoks. Analoogia võib tuua seenemaailmast: „seeneusse” leiame ka meile mürgistest seentest.
On pakutud mitu seletust, miks mingi taim võiks kasvatada vilju, mis on imetajatele mürgised, lindudele aga mitte. Üks enim kinnitust leidnud seletusi lähtub sellest, kui tõhusad on viljadest toituvad linnud ja imetajad levitama seemneid. Nimelt paljude imetajate seedesüsteemis seeduvad nii viljaliha kui ka seemned. Mõistagi on selline olukord taime leviku seisukohalt ebasoodne. Kui selline organism sööb enamiku vilju, muutub seemneline levimine väga ebaefektiivseks. Sel juhul peaks tekkima tugev loodusliku valiku surve, vältimaks säärast raiskamist. Nii ongi arvatud, et valiku survel võib taim evolutsiooni käigus leida probleemile lahenduse, hakates sünteesima keemilisi ühendeid, mis on efektiivsemale seemnelevitajale kahjutud, teistele aga mürgised.
Sama laadi evolutsioonilise taustaga võivad olla ka vilju moodustavate taimede ogad. Enamasti on selliste taimede viljad söödavad nii lindudele kui imetajatele. Sellisel juhul on imetajate juurdepääs viljadele pärsitud füüsiliselt.