Tekst: MATI LAUR
Kui ajalugu oli hakatud pidama teadusdistsipliiniks, kujunes arusaam, et professionaalse ajalookirjutuse põhiadressaat ongi ajaloolased ise ning lugejaskond saabki piirduda üksnes omaenese tsunftiga. Oht jääda ilma laiemast publikust oli ajalookirjutuse muutuste varjukülg, mis seadis ajaloolaste ette küsimuse „Kuhu edasi?“.
19. sajandi lõpus tekkisid esimesed mõrad teaduse tormilisest arengust külvatud optimismi. Ratsionaalsuse asemel hakati rõhutama inimese irratsionaalsust: Sigmund Freud psühholoogias, Friedrich Nietzsche filosoofias, Fjodor Dostojevski kirjanduses. Albert Einsteini relatiivsusteooria tõi kaasa newtonliku maailmapildi kokkuvarisemise ja arusaama, et tõde oleneb eelkõige jälgija positsioonist. Subjektiivsust tõstsid esile ka moodsad kunsti- ja kirjandusvoolud. Seni oli ajalookirjutuse teaduslikkust rõhutades nõutud kirjutaja subjektiivuse elimineerimist, kuid nüüd hakati kahtlema, kas senine püüe hoida teaduslik käsitlus lahus uurijast ja tema kaasaja probleemidest on ikka õigustatud? Nietzsche hoiatas, et ajaloolase erapooletus ja distantseeritus oma uurimisteemast võib muuta ajalookirjutuse pelgalt faktiteadmiste kogumiks. Nietzsche meelest on nii üksikisikul kui ka rahval olemas optimaalne horisont, piiritlemaks, mida mäletada ja mida unustada. Totaalne mälu võib osutuda hukatuslikuks: kui ajalooteadus esitab lakkamatult uusi fakte ja teadmisi, suutmata neid seostada, põhjustab see orientatsiooni kaotuse.
