Tekst: MATI LAUR
Esimene maailmasõda ei viinud Õhtumaad hävinguni, kuid muutis oluliselt selle palet. Nii mõndagi kuldsena tundunud ajast oli jäädavalt möödas ning ees ootas midagi sootuks uut. Erinevalt kunstist ja kirjandusest, kus Esimese maailmasõja järgsetel aastatel jätkus uute voolude ja suundade võidukäik, oli maailmasõjajärgses ajalookirjutuses uuendusi vähe ja nendegi mõju hakkas avalduma alles pärast Teist maailmasõda.
Annaalide koolkonna sünd
Prantsusmaa kahe maailmasõja vahelise ajalookirjutuse tähtsündmuseks on peetud ajakirja „Annales d’histoire économique et sociale“ (Majandus- ja sotsiaalajaloo annaalid) ilmuma hakkamist 1929. aastal. Briti ajaloolane Peter Burk (1934) on seda sündmust nimetanud lausa „revolutsiooniks ajalookirjutuses“. „Annaalid“ ei näinud ilmavalgust Pariisis, vaid pärast Esimest maailmasõda taas Prantsusmaaga ühendatud Strasbourgis. Ajakirja asutajad Lucien Febvre (1878–1956) ja Marc Bloch (1886–1944) vastandusid ühelt poolt Saksa ajalookirjutuses valitsevale poliitilise ajaloo esiletõstmisele, teisalt polnud nõus sõjaeelsel Prantsusmaal positivismist lähtunud arusaamaga pidada ajalookirjutust üksnes „abiteaduseks“, mis kogub empiirilist materjali sotsiaalteadustele. Ajalookirjutus pidi ise saama teisi distsipliine (geograafia, sotsioloogia, psühholoogia, majandusteadus) integreerivaks sotsiaalteaduseks, mis eeldas Febvre’i ja Blochi nägemuses probleemidele ja analüüsile orienteeritud ajalookirjutust. „Kui pole probleeme, pole ka ajalugu“, väitis Febvre. „Kui te ei tea, mida te otsite, siis te ei tea ka, mida te leiate.“ Mitmekesistamist vajasid ka ajaloolaste kasutatud allikad. Teksti kui traditsioonilise allika kõrval sooviti enam näha arheoloogiliste ja etnoloogiliste materjalide, kaartide ja fotode kasutamist. Deterministlikesse õpetustesse, sealhulgas marksismi, suhtusid uue ajakirja väljaandjad ettevaatlikult ning üritasid „suuri teooriaid“ vältida.
Lucien Febvre pälvis laiema tuntuse raamatuga „Philippe II et la Franche Comté“ („Felipe II ja Franche Comté“, 1912), kus ta käsitles pärast Burgundia pärilussõda Habsburgide Hispaania liinile kuulunud piirkonna ajalugu 16. sajandi teisel poolel, üritades kokku sulatada nii poliitika, majanduse, õiguse, religiooni kui ka kirjanduse ja kunsti, et pakkuda võimalikult kõikehaaravat ja siduvat ajalugu. Kahe maailmasõja vahel avaldas Febvre mitu biograafiat – Eesti lugejale on ta tuntud Martin Lutherit ja Navarra Margaretat käsitlevate raamatute autorina, seades eesmärgiks kujutada oma kangelasi ümbritsenud ja mõjutanud ühiskonda.