Tekst: MATI LAUR
18. sajandi lõpuks olid loodud tingimused, mis võimaldasid ajalookirjutusel kujuneda iseseisvaks teadusdistsipliiniks. See sai teoks 19. sajandi algupoolel.
Vastukaaluks valgustusliikumisele, mis taotles kogu inimkonna arengu ratsionaalset mõtestamist, tõi 19. sajand esiplaanile rahvusluse ja romantismi. Ajalookirjutuse keskmesse tõuseb nüüd riik kui rahvusluse kehastaja ja kaitsja. Arusaam, et ajalugu kulgeb eri rahvastel eri radu, tõi kaasa rahvuste hierarhia konstrueerimise. Riigini jõudnud ajalooga rahvaid hakati siitpeale eristama riikluseta ning seetõttu ka ilma ajaloota jäänud rahvastest.
Rahvuslikke juuri hakati otsima kaugemast minevikust. Rootslased ja hispaanlased avastasid oma esivanematena goodid, hollandlased bataavid, ungarlased ei häbenenud nimetada oma eelkäijateks hunne. Üldiseks kombeks sai käsitleda rahvuse esiajalugu kuldajastuna, mille langusele järgnes „tume aeg“ ning sellele omakorda uus rahvuse tõus. Selline käsitlusviis on tuttav ka eesti vanemas ajalookirjutuses. Kuigi ajaliselt märksa hiljem, järgis Carl Robert Jakobsoni isamaakõnedes esitletud valguse-, pimeduse- ja koiduaeg samasugust arengulugu.
Riigi kõrval rõhutati religiooni tähtsust. Rootslased esitlesid end luterluse vahitornina, serblased aga vankumatute õigeusu kaitsjatena. Slovakid vastandasid end „põliste kristlastena“ alles 10. sajandil Euroopasse sisse rännanud „uskmatutele“ madjaritele, kujutades oma ajalookirjutuses Ungari ülemvõimu kui „tuhandeaastast orjapõlve“.