Tekst: AIVAR JÜRGENSON
Kui 2013. aastal kütiti Matsalus esimene šaakal, oli kõikide huulil küsimus, kuidas ta siia sattus. Esmalt arvati, et küllap tõi keegi ta lõuna poolt sisse ja laskis loodusesse lahti. Šaakalit seostati seakatkuga, mis oli hakanud levima Venemaalt ja Ukrainast: usutavasti tuli šaakal kui raipesööja katku kannul [3]. Arutlusainet pakkus šaakali tulek ka loodusteadlastele, kes esmalt määratlesid ta võõrliigina, st inimese abil siia sattununa, kuid 2016. aastal tunnistasid looduslikult siia rännanud uueks liigiks [12].
Kui tulid esimesed teated šaakalite kohta Eestis, sõitsin jalgrattaga Läänemaale ja lõin telgi üles huvi keskmes olnud paigas, aga ei kuulnud ega näinud ühtki looma. Siiski, õhtul teadlikult välja jäetud grillvorstid olid hommikuks ära söödud. Oma esimestele šaakalikontsertidele sattusin mõned aastad hiljem jalgrattamatkadel Gruusias. Tarvitseb vaid päikesel loojuda, kui kogu ümbrus kilab ja kiljub tundide viisi.
Lääne-Eestist on šaakal nüüdseks levinud ka mujale ning Eesti looduses hästi kohanenud. Ent šaakal pole süütu immigrant: peale loodusest leitava toidu käivad tema neelud ka lammaste järele ja nii tõdeti peagi, et eksootiline uustulnukas on nuhtlus rannikuala karjakasvatajatele. Šaakalite ohvriks langes 2016. aastal üle saja lamba [9]. Seal, kuhu on levinud šaakal, ei söandata enam lambaid ööseks karjamaale jätta [12]. Liikvele läksid kuuldused, et šaakal võib ka inimest murda [3]. Tegelikult lepib šaakal vähemaga, konkureerides toidu pärast eelkõige rebase ja kährikuga. Kuid hirmul on teadagi suured silmad ja eriti suured on nad uue ja tundmatu ees.
Šaakaliga pole Eestis varasematel sajanditel kokku puututud. Teda ei kohta isegi muinasjututegelasena: lõunapoolsete rahvaste muinasjuttudes on kaval šaakal tuntud tegelane, aga meil asendab teda rebane [5]. Nõukogude ajal võeti šaakal vene keele mõjul punaideoloogide arsenalis meil tarvitusele sõimusõnana maailmavaateliste vastaste kohta [7]. Teatud ringkondades on see sõna samal otstarbel kasutusel tänini [13], kuid otseseid kontakte šaakaliga eestlastel varem ei olnud.
Tuleb täpsustada, et nii oli üksnes Eestis. Aga neil, kes olid 19. sajandi teisel poolel suure väljarändelainega sattunud Vene keisririigi lõunapoolsetesse piirkondadesse, tuli tegemist teha ka šaakalitega. Kui 1880. aastatel rajati Kaukaasia Musta mere rannikule eestlaste külad Estonia, Linda, Salme ja Sulevi, oli selline kontakt vältimatu. Nagu Eestis kümmekond aastat tagasi, tekitas šaakal esialgu palju teadmatust ja hirmu ka Kaukaasias.
Põlevad silmad ja hullumeelne kisa
Estonia küla elanik Johann Pihlakas on kirjutanud, kuidas videviku saabudes alustavad šaakalid üsna majade lähedal põrgukontserti, mis võhikule kananaha ihule ajab [10]. Teine sama küla asunik Jakob Pint on nentinud, et esimest korda šaakali ulgumist kuuldes võis seda kergesti segi ajada inimese hädakisaga. Esimestel asunikel juhtunud sageli, et šaakali ulgu kuuldes tõtati appi või põgeneti [2]. Ülem-Lindast pärit Mihkel Ruber mäletab oma lapsepõlvest juhtumit, kus täiskasvanud pereliikmed olid läinud peole ja jätnud tema kodu valvama. Öösel ärkas poiss maja juurest kostva väikelapse haleda nutu peale. Ruberi meenutuse järgi tõusid tal hirmust juuksed peas püsti [11]. Hirmuelamust on kirjeldanud ka üks äsja Suhhumi jõudnud mees, kes oli ühel õhtul läinud linnast välja hulkuma: „Umbes paarsada põlevat silma nägin ma enese poole vahtivat. Hirm andis jalgadele tiivad: mõne silmapilguga olin ma linna pool mäe jalal. Selle pääle kuulsin mäelt veidrat kisa. Ma tundsin seda häält: see oli šaakalite hulgumine, mis iga ööse magajate und Suhhumi linnas rikub“ [14].
Salme külas elanud Jakob Nerman on šaakaleid kirjeldanud negatiivsel tundetoonil: „Nende lärmitsev kisa on nii omapärane, nii vastik, et kes ei tea ja esimest korda kuuleb, mõtleb kindlasti hirmunult, et mõni hullumeelne karjub ja hulub. Kila-kala, kila-kala, kila-kala, nii algab harilikult nende kisa; siis järgneb laste nutt, koerte hulumine ning mitmed häälitsemised ja karjed igal häälel ja nii valjusti, nii läbilõikavalt, et paljud ei ole võimelised kuulma“ [2].
Külade pärimuses on mitu humoorikat lugu asunike esimestest kokkupuudetest šaakaliga. Näiteks kui Linda küla maadele saabunud asunikud esimesel ööl pärast saabumist šaakalite helehäälset ulgumist kuulsid, kohkunud nad ära, teised aga seletanud naerdes: „Oh teie rumalad, kas teie siis tõesti aru ei saa? Päeval olid soldatid linnast siin ja need on nüüd metsa mööda laiali läinud ja teevad oma vigureid“ [2]. Üht Linda küla poissmeest tögatud, kui šaakalid ulguma hakkasid: „Näe, sa ei osta oma lastele susse jalga, külmetavad teised ja nutavad.“ Poissmehel oli naljasoont ja ta vastas: „Jõuan ma neile kõigile osta!“ [8]
Karjavaras kuldhunt
Eestis on lammaste murdmise tõttu arutletud, et šaakalid söövad küll hiiri, putukaid ja taimset toitu ning sarnanevad toitumisviisilt pigem kähriku kui hundiga, kuid meie kliimas ei saa nad ilmselt neist kõhtu täis ja sellepärast käivad karja kallal [1]. Ilmselt pole asi kliimas: Kaukaasia eestlaste pärimuses on palju juttu šaakalitest kui karjavarastest. Esimestel asumisaastatel tegid šaakalid öösiti retki asunike õuedele ja isegi eluruumidesse [2, 6], viisid ära kanu, hanesid, seapõrsaid, koerakutsikaid jt koduloomi. Lambaid ei ole sealsed eestlased eriti kasvatanud, kuna suure niiskuse pärast loomad haigestuvat. Seevastu kasvatatakse kitsi, keda ohustavad ka šaakalid.
Eestis on soovitatud šaakaleid tõrjuda suurte koertega: käia koeraga ümber karjaaia ja lasta seda märgistada. See peaks šaakalit hirmutama [1]. Ka Kaukaasia eestlaste kogemuse järgi taandusid šaakalid suurte koerte tõttu küladest eemale ning nende ulgumine ei kostnud enam elumajade vahetust lähedusest [2]. Kuid nad jäid ka edaspidi ohuks kodulindudele ja väiksematele koduloomadele. Eesti asunikud võtsid kohalikelt elanikelt üle kombe õpetada kanu ööbima puu otsas [2]. Ent päeval siblivad kanad ikkagi maa peal ja šaakalid käivad tänini eestlaste õuedelt noosi võtmas. Salme külas kuulsin mõni aasta tagasi lugu, kuidas kodupart tegi võrkaia äärde pesa, munes munad ja hakkas hauduma. Öösel tuli šaakal teisele poole aeda, part asus pesa kaitsma, pistis pea võrkaiast läbi … Hommikul leiti küll part, kuid ilma peata.
Lõpetuseks ka sellest, mismoodi Kaukaasia eestlased šaakaleid nimetavad. Eestist välja rännates teati, mismoodi näevad välja hunt ja rebane. Hundiga puututi kokku ka Kaukaasias, kuid rebaseid seal polnud. Kuna šaakal meenutab välimuselt nii rebast kui ka hunti, võtsid eestlased käibele nimetused kuldrebane [10] ja kuldhunt [4]. Muidugi teatakse ka sõna „šaakal“, kuid mugandatud kujul sikal – rõhk esimesel silbil nagu eesti keelereeglitele kohane. Kõlab igatahes väga koduselt. Ehk võiksime siit eeskuju võtta?
Aivar Jürgenson (1969) on etnoloog ja folklorist, eesti rahva muuseumi vanemteadur.
1. Aitsam, Viio (toim) 2018. Kas šaakalit saab erinippidega tõrjuda? – Sinu Mets nr 51: 12.
2. Eesti Ajaloomuuseum, fond 284.
3. Hiiemäe, Mall 2019. Väike loomaraamat rahvapärimusest. EKM Teaduskirjastus, Tartu: 240.
4. Kaukasia Eestlane. Kaukasiast. 1884. – Kündja, 12.09: 395.
5. Kippar, Pille 1989. Eesti loomamuinasjuttude tegelastest. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi XII. Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum. Eesti Raamat, Tallinn: 149.
6. Kolk, Eduard 1912. Suhum-Kalé II. – Peterburi Teataja, 13.11: 1.
7.Lumet, Huko 1952. Sõjaõhutajate tõeline pale. August Jakobsoni dramaatilise satiiri „Šaakalid“ esietendus Tallinna Riiklikus Draamateatris. – Sirp ja Vasar 5.01: 6.
8. Martin, August 2013. Kirjadest G. Vilbastele Krimmi rahvastest. – August Martini elu ja looming. Iisaku Muuseum, Iisaku: 87.
9. Mihelson, Helen 2018. Šaakalite hulgast pole aimugi. – Postimees, 1.08: 6.
10. Pihlakas, Johann 1906. Kirjad Kaukasiast. – Virulane nr 111, 17.07: 2.
11. Ruber, Mihkel. Ülem-Linda 1995. Ühest Musta mere ranna eesti asunduse sünnist, vaevadest ja elust. Käsikiri eesti rahva muuseumis, KV 823. Tartu: 101.
12. Suurmägi, Kadri 2022. Kümme aastat šaakaleid – looduskeskkonda ei häiri, karjakasvatajaid küll. – Maa Elu, 10.02: 6-7.
13. Vasli, Karoliina 2023. Kaja Kallas: kohe tormasid šaakalid välja! Mina ei näe põhjust tagasiastumiseks, ma pole mitte midagi valesti teinud. –Delfi 24.08, https://www.delfi.ee/artikkel/120226569/video-kaja-kallas-kohe-tormasid-saakalid-valja-mina-ei-nae-pohjust-tagasiastumiseks-ma-pole-mitte-midagi-valesti-teinud.
14. Üks Suhhumi rändaja. Matka Suhhumisse. 1887. – Olevik, 3.08: 3.