Tekst: AIVAR JÜRGENSON
Kui 2013. aastal kütiti Matsalus esimene šaakal, oli kõikide huulil küsimus, kuidas ta siia sattus. Esmalt arvati, et küllap tõi keegi ta lõuna poolt sisse ja laskis loodusesse lahti. Šaakalit seostati seakatkuga, mis oli hakanud levima Venemaalt ja Ukrainast: usutavasti tuli šaakal kui raipesööja katku kannul [3]. Arutlusainet pakkus šaakali tulek ka loodusteadlastele, kes esmalt määratlesid ta võõrliigina, st inimese abil siia sattununa, kuid 2016. aastal tunnistasid looduslikult siia rännanud uueks liigiks [12].
Kui tulid esimesed teated šaakalite kohta Eestis, sõitsin jalgrattaga Läänemaale ja lõin telgi üles huvi keskmes olnud paigas, aga ei kuulnud ega näinud ühtki looma. Siiski, õhtul teadlikult välja jäetud grillvorstid olid hommikuks ära söödud. Oma esimestele šaakalikontsertidele sattusin mõned aastad hiljem jalgrattamatkadel Gruusias. Tarvitseb vaid päikesel loojuda, kui kogu ümbrus kilab ja kiljub tundide viisi.
Lääne-Eestist on šaakal nüüdseks levinud ka mujale ning Eesti looduses hästi kohanenud. Ent šaakal pole süütu immigrant: peale loodusest leitava toidu käivad tema neelud ka lammaste järele ja nii tõdeti peagi, et eksootiline uustulnukas on nuhtlus rannikuala karjakasvatajatele. Šaakalite ohvriks langes 2016. aastal üle saja lamba [9]. Seal, kuhu on levinud šaakal, ei söandata enam lambaid ööseks karjamaale jätta [12]. Liikvele läksid kuuldused, et šaakal võib ka inimest murda [3]. Tegelikult lepib šaakal vähemaga, konkureerides toidu pärast eelkõige rebase ja kährikuga. Kuid hirmul on teadagi suured silmad ja eriti suured on nad uue ja tundmatu ees.