Tekst: MALL HIEMÄE
Inimene on teisi eluslooduse liike ja rühmi iseloomustanud nii võrdluses inimühiskonnaga kui üksteisega. Hea ja halva skaalal on näiteks meie rahvuslind suitsupääsuke väärtustatud oma laulu ja seose poolest kodukohaga, kuid näiteks ronk on välimuse, eluviisi ja eraklikkuse poolest arvatud pahade hulka. Ent kägu on pärimuskultuuris vastuoluline tegelane, kelle positsiooni on määranud ta iseäralik elulaad: pesa ei ehita, poegi ei kasvata.
Kas kukulind või kägu?
Kägu (Cuculus canorus) on armastatud laululind, tema „kukku“ on kaugele kuulda otsekui enesetutvustus. Kukulind hüüab ju oma nime. Miks ta soomeugri ja mõne teisegi põhjapoolse rahva keelepruugis selle „kukku“ järgi nimetust pole saanud? Eesti kägu, kägo, soome käki, vepsa, isuri kägi, vadja tsäko, komi kök, veel jakuudi kägä või leedu gegutė, gegė kõlavad lähedaselt tegusõnadega kägisema, kähisema, kogisema jt. Rahvaluulearhiivi kirjapanekute järgi kägu nakab kõõksma (Nõo), akkab kräuksuma (Ridala), kukmise vahel ossendab (Rõngu), kogiseb (Haljala), teeb kägäähkää (Tartu-Maarja). Võib oletada, et linnu nimetus kujuneski selle kähiseva häälitsuse järgi, mis on märksa ilmetum kui „kukku“. Linnuliigi positsiooni tõttu põliste metsarahvaste usundilistes tõekspidamistes tuli eelistada peitenime, vältimaks kontakti nimekandjaga.